Müstiline lõpmatus 4.

Ja seda tuleb teoloogiale ikka ja jälle meenutada, et meie usk ei ole seotud mitte niivõrd dogmade ja dogmaatikaga kui ilmutusega.

Ilusasti on öelnud Ignace Lepp: «Kui Vana ja Uus Testament räägivad usust, siis on harva tegemist Jumala eksistentsi tõekspidamisega. Kõik juudid Jeesuse ajal uskusid Jahvesse,» jne. «Siiski see ei takistanud Jeesust neile karmilt ette heitmast uskmatust» (1963:232).

Usk ei seisne minevikus toimunud faktide jaatamises, vaid tähendab jaatada Jumala ilmutuse võimalikkust olevikus. Sellise usu kohta ju Jeesus küsib, kui ta küsib, et kas sa usud! Temagi ei saa midagi teha, kui ei usuta.

Nagu taas on öelnud Ignace Lepp: Usk tähendab «ontoloogilist ühendust inimese ja Jumala vahel», suhet «transtsendentsiga, absoluutsega» (34j). «Tundemaailma osalus usus on vähemalt niisama suur kui intellekti osa» (104, vrd 173).

Just see külg – tunne või intuitsioon, mis kogeb imesid ja ekstaasi – on religioonis primaarne ja muutumatu, sellal kui sekundaarne külg, religiooni teoreetiline ja praktiline pool on pidevas muutumises. Dogmad ja dogmaatika on vältimatu ja loovutamatu taust (kuhu on kaasatud ka muu kultuurilugu). Kuid eesmärk on piiblisõna kaudu ka meie juurde algilmutust edasi kanda ja meie juures ilmutust esile kutsuda.

Teoloogia ja müstika

Kui tahame, et kirik oleks teoloogiline, tuleb interpreteerida Jumala ilmutust lähtudes kogemusest – mida ei tule sugugi mõista pelga psühhologismina. Ses suhtes on ilusasti öelnud religiooniloolane Joachim Wach: «Esmalt paistab sõna «kogemus» viitavat mistahes jumaliku aktiivsuse asemel inimlikule. Ta taotleb tähelepanu kontsentreerida kogetava asemel kogemusele.» Kuid see «ei välista mingil viisil võimalust, et on olemas jumalik ilmutus, mis kehastub selles kogemuses» (1962:54).

See juhib teoloogia edasi müstika-mõiste juurde – arvestades Martin Lutheri määratlust: «Müstiline teoloogia on kogemusega, mitte õpetusega seotud tarkus» (WA 9, 98; tsit. Karl-Heinz zur Mühlen 2003:53 järgi). Ja arvestades seda, et mitmed, ka Rooma paavst, on väitnud, et 21. sajandi religioon saab olema müstiline.

Religioosset kaemust ja tunnet, nagu mõistab neid Schleiermacher, tuleb – nagu ütleb koos teistega Paul Tillich – pidada «müstilise kogemuse» variandiks, sest müstiline tähendab religioosses keelepruugis «tunnetust millestki, mis transtsendeerib lõhe subjekti ja objekti vahel» – ja seda teeb intuitsioon (ST I 16).

Tillich täpsustab: «Kui Schleiermacher defineeris religiooni «tundena absoluutsest sõltuvusest», siis oli sõnaga «tunne» mõeldud vahetut teadvust millestki tingimatust… Tunne ei tähenda selles traditsioonis mitte psühholoogilist funktsiooni, vaid teadvust sellest, mis intellekti ja tahet, subjekti ja objekti ületab» (ST I 52j).

Müstiline on Tillichi järgi ka Lutheri usk (ST II 56j; III 278), sest «müstiline kui kategooria on identne jumaliku kohaloluga igas religioosses kogemuses. Ses mõttes on müstiline kogu religiooni südameks» (ST II 92).

Sama väidab Leszek Kolakowski: «Müstilise ühinemise kogemus on haruldane nähtus, kuid ikkagi võib öelda, et just see kujutab endast usuelu tuuma» kui «ainuke otsene ja – müstiku meelest – täiesti vastupandamatu kogemus Igavesest ja Lõpmatusest» (2004:110).

Jumalaga kohtumine ei ole küll demonstreeritav kõrvalseisjaile, kes pole seda ise läbi elanud, kuid kõigil on mingisugune kogemus lõpmatusest.

Nagu taas ütleb Kolakowski: «On muidugi raske kujutleda, kuidas võiks lõpmatus, mis tavaliselt jõuab meie teadvusse mõistelise abstraktsioonina, olla antud vahetult, st moodustada meie kogemuse tegeliku sisu… Ometi on see väide müstiliste kirjutiste tuumaks» (2004:129). Ka «metafüüsilised spekulatsioonid, mis saavad alguse imestusest olemise üle, nagu ka teoloogilised väited, mis deklareerivad ilmutusel põhinevat usku, ei veena neid, kellel pole olnud vastavaid kogemusi» (ib 81). Kuid «inimestel – ja mitte ainult kutselistel filosoofidel – on tihti kogemusi, mida nad kirjeldavad kui üllatust olemasolu fakti üle, õudu sattumisest silmitsi Eimiskiga, maailma ebareaalsuse adumist või tunnet, et kõik ajalik peab saama seletuse hävimatu läbi» (ib 79j).

Kristliku usu seisukohta Jumala ilmsikssaamisest võib esitada ka Joachim Wachi sõnadega: «Me usume kindlasti, et lõplik võib saada transparendiks lõpmatule… Seda usku leidub erinevates kultuurides ja religioossetes osaduskondades ning see seisab keskmes kristlikus kujutluses inkarnatsioonist» (1962:68).

Jeesuses on teostunud kõikide müstikate eesmärk, mille valgus lähtub edasi ka tema jüngritele: «Mina ja Isa oleme üks» (Jn 10:30). «Isa on minus ja mina olen Isas» (10:38). «Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse, et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis ja maailm usuks, et sa mind oled läkitanud» (17:20j).

Seda kogesid jüngrid Jeesuse juures, kui nad ütlesid – üsna Schleiermacheri või Lutheri laadis: «Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud (egnokamen), et sina oled Jumala Püha» (Jh 6:68j).

Just nii mõistetud «müstitilisest» usust ja tundest, mille kutsub meis esile Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses, olles asetatud avaramasse konteksti, tähistaeva lõputusse horisonti, peab lähtuma kirik oma elus ja teoloogias, kui ta tahab olla teoloogiline – ja kui ta tahab, et maailm ka seda usuks, et Jeesus meid on läkitanud.

Arne Hiob, teoloogiadoktor

---

Kirjandus

• ALTHAUS, Paul 1959. Die christliche Wahrheit. Lehrbuch der Dogmatik. Gütersloher Verlagshaus Gerd Mohn. Carl Bertelsmann Verlag. 5. väljaanne. Gütersloh.
• BRUNNER, Emil 1961. Offenbarung und Vernunft. Zürich-Atuttgart.
• EISEN, Matthias Johann 1927. Eesti vana usk. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus. Tartu.
• ELERT, Werner 1988. Der christliche Glaube. Grundlinien der lutherischen Dogmatik (1941). 7. Auflage. Martin-Luther-Verlag. Erlangen.
• ELIADE, Mircea 1992. Sakraalne ja profaanne. Religiooni olemus. Vikerkaar: nr 4-12.
• GANTKE, Wolfgang 2004. Eine Welt ohne Himmel wird zur Hölle. Gespräch mit dem Religionswissenschaftler Wolfgang Gantke über den Himmel in den Religionen. Ajakirjas: Zeitzeichen 8/2004, lk 37-40.
• HEILER, Friedrich 1979. Erscheinungsformen und Wesen der Religion. Sarjas: Die Religionen der Menschheit. Band 1. Välja andnud Christel Matthias Schröder. 2. väljaanne (1. 1961). Verlag W. Kohlhammer. Stuttgart-Berlin-Köln-Mainz.
• HIRSCH, Emanuel 1964. Hilfsbuch zum Studium der Dogmatik. 4. Auflage. Walter de Gruyter & Co. Berlin.
• KOLAKOWSKI, Leszek 2004. Religioon. Vagabund. Tallinn.
• LEPP, Ignace 1963. Psychoanalyse des modernen Atheismus. Arena-Verlag. 2. väljaanne (1. 1961). Würzburg.
• LUTHER, Martin. WA – Weimarer Ausgabe = D. Martin Luthers Werke. Kritische Gesammtausgabe. Hermann Böhlau(s Nachfolger). Weimar. I köide 1883 jne.
• MASING, Uku 1998. Religioon kultuuriloos. Teoses: Meil on lootust (lk 243-257). Ilmamaa. Tartu.
• zur MÜHLEN, Karl-Heinz 2003. Mystische Erfahrung und Wort Gottes bei Martin Luther. Teoses: Mystik. Religion der Zukunft – Zukunft der Religion? (lk 45-66) Välja andnud Johannes SCHILLING. Evangelische Verlagsanstalt. Leipzig.
• PÖHLMANN, Horst Georg 1994. Dogmaatika põhijooned. Greif. Tartu.
• SCHLEIERMACHER, Friedrich D. E. 1906. Über die Religion. Reden an die Gebildeten unter ihren Verächtern (1799). Välja andnud Rudolf OTTO. 2. väljaanne. Vandenhoeck & Ruprecht. Göttingen.
• SCHLEIERMACHER, Friedrich D. E. 1960. Der christliche Glaube I-II. Välja antud Martin REDEKERi poolt. 7. väljaanne (aluseks 2. väljaanne 1830/31). Walter de Gruyter & Co. Berlin.
• Teadusliku ateismi alused 1980. NSV Liidu Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeeriumi poolt soovitatud kasutada õpikuna keskeriõppeasutustes. Kirjastus «Eesti Raamat». Tallinn.
• TILLICH, Paul – ST = Systematische Theologie I/II (1951/57) ja III (1963). 8. väljaanne. Walter de Gruyter. Berlin – New York 1987.
• TOKAREV, Sergei 1969. Religioon maailma rahvaste ajaloos. Eesti Raamat. Tallinn.
• UNAMUNO, Miguel de 1996. Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest. Ilmamaa. Tartu.
• VODERHOLZER, Rudolf 2001. Fundamentaltheologie / Ökumenische Theologie. Bonifatius Verlag. Paderborn.
• WACH, Joachim 1962. Vergleichende Religionsforschung. W. Kohlhammer Verlag. Stuttgart.