Muslimid – sõbrad või vaenlased!? 1. osa

Elu maises maailmas on vaid mööduv lõbu lummuses ja pelk mäng (suurad 3.185; 6.32).

1.
Kokkuvõtlikult võiks kõigepealt öelda, et kõik ei ole nii hea, kui sellest räägitakse, ja kõik ei ole ka nii halb, kui sellest tunnistatakse.

Õpetus kolmainsusest
Judaism, kristlus ja islam rajanevad ühisel algallikal – tooral e Vana Testamendi viiel Moosese raamatul. Meie Jumal ja teie Jumal on üks ja sama, ja me kuulame Teda, öeldakse Koraanis. Samuti kinnitatakse, et nii toora kui ka evangeelium on Jumala sõnum inimestele juhatuseks, valguseks ja manitsuseks. Juudid ja kristlased ei ole aga neile antud tõde kunagi järginud.
Kõige suurem konflikt kristluse ja islami vahel on õpetus kolmainsusest. Messias, Jeesus Maarja poeg on Koraanis Jumala sõnumitooja, üks suurtest prohvetitest. Kuid seades Jeesuse Jumala kõrvale Pojana, langeb kristlane mitme jumala kummardajate hulka; võttes Jumalalt ära ainuüksi talle kuuluva väe ja au, saab ta sellega uskmatuks.
Muslimi jaoks on Koraan viimane kõige täiuslikum sõnum prohveti läbi inimestele ja Muhammad on prohvetite pitser. Jeesuse ristisurma kohta on öeldud: Neile vaid paistis, et nad tapsid Messia.
Koraanis tunneme ära mitmed Vana Testamendi lood Aadamast, Kainist ja Aabelist, Noast, Aabrahamist, Lotist, Moosesest, Aaronist, vaaraost, Jaakobist, Iisakist, Ismaelist, Joosepist, Iiobist, Joonast, Saalomonist, Taavetist … Siingi on kõik loodud kuue päevaga Jumala sõna läbi.
Uuest Testamendist tunneme ära Sakarja, Maarja, Jeesuse, Ristija Johannese. Enamik lugusid on jutustatud kasinamalt ja üldisemalt, kuid samas on osas lugudes lisatud värvikaid detaile, mis Piiblis puuduvad. Lisanduvad värvikad kirjeldused paradiisist ja põrgust, džinnid ja muinasjutulised motiivid Saalomoni juures.
Me ei taha aga prohvet Muhammadile antud ilmutusi mitte mingil juhul kahtluse alla seada, vaid lepime sellega, et just nii on ingel Gabriel kõike tõde talle ilmutanud. Palju on Koraanis mõtete ja sündmuste kordamist. Eriliselt on prohvetit paelunud lood Aabrahamist, Noast, Lotist, Moosesest ja vaaraost. Meenutatakse tuult, merd ja  laevu.

Inimese enda vastutus
Koraanis on palju head, õpetlikku ja kasulikku. Islam on tehtud väga konkreetseks ja lihtsalt arusaadavaks inimeste jaoks.
Ennekõike on nõutud täiuslikku kuuletumist Jumalale. Ei ole Jumalat peale Tema, kõik kuulub Talle ja on Tema käsu all, Allahile kuulub kõik au. Kartma, teenima ja kummardama peab üksi Jumalat. Ta on kõige looja, hoidja ja kaitsja. Allah on halastav ja armuline, hea õigete vastu, karm eksijate vastu. Ta on suur oma helduse poolest, Ta on andestaja ja armuline, teadja ja tark, midagi ei ole varjatud Allahi eest ei maa peal ega taevas. Inimese elu üle valitseb Jumalast antud ettemääratus.
Eriliselt hoiatatakse ebajumalate kummardamise ja teenimise eest. Tähtis osa on korralistel palvetel, paastumisel ja almuste andmisel. On tõotatud vastus palujate palvetele ja rikkalik tasu almuste jagajatele.
Iga inimene vastutab ise oma elu ja tegude eest. Ükski hing ei pea kandma võõrast koormat. Meid tabab üksnes see, mille Jumal on ette määranud. See, kes käib mööda õigete teed, käib kasuks iseendale. See, kes (teelt) kõrvale käändub, kahjuks iseendale.
Tähtsa osa Koraani sõnumist moodustab kuulutus viimsest päevast, kohtust inimese üle, tulest ja põrgust. Jumal on karm karistama, jätmata samas kunagi enne manitsemata ja andes alati võimaluse meeleparanduseks. Jumal ei pane kellegi peale suuremat koormat, kui ta kanda suudab, ka patukahetsemises.
Selle kõrvale on seatud helde tasu usklikele. On rõhutatud selle maailma hüvede tühisust ja kaduvust – jumalakartliku jaoks on tulevane maailm parem. Paradiisi on kirjeldatud paigana keset aedu ja allikaid; seal voolavad ojad veest, mis ei rääsu; piimajõed, mille maitse ei muutu; veinijõed, mis on naudinguks joojatele; ojad puhtast meest.
Jumalakartlikud kannavad atlassist ja brokaadist rõivaid. Nad lamavad tikanditega ehitud asemetel, iginoored noorukid ümmardavad neid, kandes karikaid, kanne ja peekreid joogiga allikast, mis ei tee peavalu ega uimasta, puuviljadega, mida iganes ihatakse, linnulihaga, kui vaid tahetakse, mustasilmsed neitsid nagu (teokarpi) peidetud pärlid – kõik on tasuks (ustavatele) nende tegude eest; nad kuulevad ainult ühte sõna: Rahu! Rahu! Nad pannakse abiellu valgenahaliste ja suuresilmsete neitsitega. Seal ei ole enam surma pärast esimest surma.
(Järgneb.)

Andres Mäevere