Mõtteid isast ja ta ajast. 2.

2.

(Algus EK nr 35/23.8.)

1940. aasta teisel poolel lakatati või riigistati üksteise järel kõik töökohad ja ametid, mida isa oli eelmisel kuuel aastal pidanud. Järgmised nelikümmend viis aastat oli ta koguduseõpetaja algul Hageris ja hiljem Tallinnas Jaani koguduses, vahepeal ka Lääne-Harju praost ning loenguid pidav teoloogiamagister Usuteaduse Instituudis. 1941 kolisime Kernusse seal asuvasse Hageri kirikumõisa, 1944 Hageri alevisse varasemasse köstrimajja, 1967 Tallinnasse. Muide, kõik kolm kolimist toimusid jaanuaris, kui maanteed olid rohkem või vähem lumeumbes.

Isa ei arreteeritud, peret ei küüditatud. Siiski seisid mitu aastat puhvetkapi alumisel riiulil kaks leivakuivikute kotti ja emal oli teada, missugused riided ning hädapärased tarbeesemed tuleb kaasa võtta, kui sõiduks läheb. Ema ema ja ta õde ning noorem vend (mõlemad alaealised) küüditati juunis 1941 Venemaale Kirovi oblastisse ja sõja järel alanud tiheda kirjavahetuse põhjal oli hästi teada, mida «väljasaadetu» esmajoones vajab, millest kõige rohkem puudust tunneb.

Ma ei mäleta, mis aastal see oli, küll aga mäletan, et ühel õhtul saadeti lapsed – mina ja õde Malle – tavalisest varem magama ja seejärel algas see, mida isa ei olnud kunagi varem teinud ega pidanud ka kunagi hiljem uuesti tegema. Isa hakkas raamatuid ja kirju põletama. Ma piilusin teki alt ja nägin, kuidas üks raamat teise järele, mõni kõvas, mõni pehmes köites, lendas pärani ahjuuksest tulle, kuidas tihke ploki moodustunud lehed ei tahtnud põleda, kuidas isa neid roobiga segas ja heitis järjekordse isiklike kirjade puntra või «nõukogude-vastase teose» tuleroaks.

Järgmisel hommikul isa nägu – jah, mis sõna siin kasutada? – huumas. Pilk ei püsinud paigal ja ta pidi ennast ilmselgelt talitsema, et kirjutuslaua taga istuda. Loomulikult ei teinud keegi õhtul toimunust juttu. Kui olime hommikuse pudrutaldriku tühjaks söönud, läksime õega kooli. Väljas oli hämar ja hommik, mis tõotas halli talvepäeva, alles algamas. Aga eksimist polnud karta, sest täistuisanud kooliteed märkisid valendama hakkaval väljal kapjade ning reejalaste jäljed.

Isa ei näidanud kunagi üles ei poliitilist ega ühiskondlikku aktiivsust. Minu teada ei kuulunud ta ka Eesti ajal ühessegi toonasesse isamaaliselt (nagu Kaitseliit), erakondlikult (seni kuni erakonnad olid sallitud) või seltskondlikult orienteeritud organisatsiooni. Üliõpilasselts Liivika ja Eesti Kristlik Üliõpilasühing olid tema lagi. Madalamast madalamat profiili hoidis ta Saksa ajal ja kogu nõukogude perioodi.

Ta oli langetanud otsuse kogu eluks, kui astus Tartu ülikooli, ja mulle tundub, et elukutse valik tähendas talle endastmõistetavat eneseohjeldust. Veelahe oli selge: ühel pool asjad, millega ta tegeles pühendunult, süüvivalt, ortodoksselt. Teisel pool kõik see, mis temasse ei puutunud või puudutas teda kui poega, venda, abikaasat, isa ja loomulikult ka kui tavalist inimest inimeste väärdunud ühiskonnas.

Väidetu ei tähenda, et tal puudunuks huvi maailmas toimuva vastu. Sellest asjast peale, kust ma mäletama hakkan, algasid mu hommikud urina ja ragina saatel, mis kuulusid tollal lühilaineraadiojaama otsimise ja kuulamise juurde. Kolmveerand seitse hommikul lasi isa BBC saksakeelsel uudistelugejal ennast kurssi viia päevasündmustega maailmas. Nõnda aastast aastasse kogu nõukogude aja. Ühe pika perioodi segas DDR neid saateid. Aga segajamastid asusid Eestist kaugel ja erinevalt läänest läkitatud eesti- ning venekeelsetest programmidest sõltus inglis- ning saksakeelsete uudiste kuuldavus ilmast ja antennist, paaril viimasel aastakümnel enam isegi mitte neist.

Sõja ajal seisis isa kirjutustoa ukse küljes knopkadega kinnitud Euroopa kaart. Sellel vonkles kaks mitmevärvilist palmikpaela, idapoolne, nagu nüüd tagantjärele mõistan, põhjast lõunasse, läänepoolne läänest kagusse. Kuulnud raadiost või lugenud lehest järjekordset rindeteadet, nihutas isa nööpnõelu täis torgatud pikemat nööri algul vasakult paremale, seejärel paremalt vasakule.

Meil on raamatuid olnud alati rohkem, kui olen jõudnud neid läbi lugeda. Isa ostis nii ilu- kui ka tarbekirjandust laias valikus, põhimõttel, et kursis peab olema ka nende «ideoloogiliste» jaburdustega, mida levitas too aeg. Ta luges palju ja kasutas olulisemate teoste puhul – enne tekstmarkerite tulekut – jämedat pliiatsit, mille üks ots oli sinine, teine punane. Raamatuid, kus üksikutele sõnadele, lausetele või koguni lõikudele on alla või kõrvale tõmmatud värvipliiatsiga joon, seisis ta riiulitel hulgi. Temalt olen pärinud sellesama joonimisharjumuse, aga ka arusaama, et mitte kõiki raamatuid ei ole vaja kaanest kaaneni lugeda – tihti piisab lehitsemisest, et mõista, millega on tegemist. Olulisem on teada, millest käib jutt, kui raisata tunde küündimatu sulesünnituse peale.

Enn Soosaar

(Järgneb.)