Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Missa ordinaariumi vormelite taust ja tähendus 2. osa

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

2.
Seoses Jumalaga omandab kavod teise tähenduse. See on endiselt midagi, mis avaldab inimestele muljet, aga nüüd lähtub see Jumalast ja ei ole seega võrreldav inimese kavod’iga. Kavod on seotud Jumala eneseilmutusega. Läbi kogu Vana Testamendi on Jumal nähtamatu, aga ta võib end kuulutada, ilmutada, manifesteerida läbi kevod-jhvh, näiteks 2Ms 24:16 jj. Transtsendentne ja kujuteldamatu Jumal saab kavod’i kaudu kohalolevaks ja inimestele nähtavaks-kogetavaks, sest tema ise tahab end ilmutada.
Heebrea kavod’i kreekakeelse vaste doxa võib eesti keelde tõlkida mitme erineva sõna abil: au, hiilgus, auhiilgus, kirkus. Liturgiasse, vähemasti Gloria-vormelisse, on sellest sõnavalikust läinud kasutusele lühim variant «au».
Ühe teise jõuluöö sündmusi kajastava piiblisalmi Lk 2:9 teekond läbi eesti piiblitõlke ajaloo näitab doxa tõlkimise võimaluste rohkust. Wastses Testamendis seisab selle koha peal «Issanda Auwustus paist neide ümber», 1739. a piiblitõlkes «Issanda au paistis nende ümber», 1968. a piiblitõlkes «Issanda auhiilgus paistis nende ümber» ja viimases piibliväljaandes (1997) «Issanda kirkus säras nende ümber».
Väljend «au andma» erineb mõnevõrra väljendist doxa kyriou (Lk 2:9), mis väljendab selgesti meeltega tajutavat Jumala ligiolu. Au andmine on inimlik tegevus, au ilmumine jumalik eneseavaldus. Siit tuleneb ka küsimus: kui asjakohane on meie keele eripärast tingitud gloria in excelsis Deo tõlge, mis lisab sellesse vormelisse verbi?
«Au olgu» paneb rõhuasetuse sellele, et inglid (ja ka vaimulik jumalateenistusel) annavad au Jumalale. Algtekstis inglid mitte lihtsalt ei kiitnud Jumalat, vaid kuulutasid tema kohalolu selles hetkes. Seda aspekti annaks vast selgemalt edasi tõlge «Au Jumalal kõrges!». Kreeka ega ladina keel ei eelda siinkohal verbi kasutamist.
Ühe traditsiooni kohaselt kasutas Gloria’t Rooma riituses esmakordselt euharistiaga seotuna paavst jõuluöö missal. Palju sajandeid oli Gloria jumalateenistusel reserveeritud jätkuvalt piiskopi jaoks. Seitsmendal sajandil võis juba ka tavaline preester seda laulda, aga temagi esialgu ainult ülestõusmispühadel. 11. sajandiks oli Gloria kujunenud iga piduliku jumalateenistuse osaks. Bütsantsi riituses retsiteeritakse Gloria’t tänini vaid pühapäeva ja pühade hommikupalvustes, mitte peajumalateenistuses.

Sanctus
Kyrie ja Gloria on valmistanud koguduse ette Sanctus’eks (püha – toim.). Püha, õigemini kolmkordpüha, asub liturgiliselt armulauaga jumalateenistuse keskpunktis. Sanctus’es ühinevad kogudus ja inglid kooriks juba teist korda. Ainult et kui Gloria’t on nimetatud Luuka evangeeliumi kontekstist lähtuvalt hymnus angelicus’eks (inglite kiidulaul – toim.), sest seda laulsid inglid, laskudes taevast maa peale, siis Sanctus on nii Vanas kui Uues Testamendis ühtmoodi samuti taevaste olendite laul, aga see kõlabki taevas!
Seda on kuulnud nägemuses üks maine inimene, vastavalt prohvet Jesaja ja Nägija Johannes. Mitte taevased olendid ei laskunud maa peale, vaid nägijad võeti vaimus taevasse. Piir maise ja taevase tegelikkuse vahel muutub Sanctus’es eriti õhukeseks või kaob sootuks.
Vormeli süda toetub Js 6:3-le. Heebrea keeles antakse ülivõrret edasi kordustega. Kahekordne püha oleks väga püha, kolmekordne on ülipüha. «Püha» võiks tähendada ka moraalset täiuslikkust, kuid siin märgib ta ennekõike transtsendentsust, midagi täiesti teistsugust, midagi, mis on omane vaid Jumalale. Üleni püha, patuta, maistest asjadest eraldiolev, puutumatu, rikkumatu.
Püha on midagi niisugust, mida inimesed ei saa näha, isegi seeravid ei saanud, sest kahe tiivaga katsid nad oma palet. Inimesed saavad vaid näha Jumala Gloria’t, mida peegeldab kogu loodu ja mis on kord vähem, kord rohkem kogetav ka inimmeeltega. Aga kui inimesele on siin elus antud võimalus kiita Jumalat, nagu seda teevad inglid taevas, siis on talle samas antud ka võimalus jagada sama rõõmu, mis on inglitel taevas.
Jumal on vägede Issand, Iisraeli sõjapealik. Tema on kogu maailma ja kõigi rahvaste valitseja. EELK liturgias, nii vanas kui uues, on kasutusel heebreakeelne laensõna Seebaot/Sebaot. Eestikeelses katoliku kiriku liturgias aga on sama koha peal kasutusel väljend taevavägede Jumal. Professor Evald Saag on oma loengutes kasutanud siinkohal eestipärast kujundit «Malevate Issand».
Nägemuses lendas pärast kolmkordpüha kuulmist Jesaja juurde üks seeravitest, käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ingel puudutas inimese suud ning ütles: «Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud» (Js 6:6 jj). Liturgias eelneb Sanctus’e laulmine armulauale. Varsti pärast Sanctus’e laulmist puudutavad armulaua annid uskliku huuli.
Kahtlemata oli trishagion (kolmkordpüha – toim.) juba Jeruusalemma kultuse liturgia püsiv osa.
(Järgneb.)
Mare Palgi