Me kõik vajame rahu ja turvalisust 3. osa

3.
(Algus EK nr 2, 14.1.2015.)

Samas on ISIS tahtmatult loonud kaasajal märkimisväärselt arvuka kristlastest märtrite hulga ning terroriorganisatsiooni brutaalne tegevus on põhjustanud kristlaste, aga ka teiste usuliste vähemuste massilise ümberasumise. Süüria kodusõja algusest on ligikaudu kolm miljonit Süüria põgenikku lahkunud naaberriikidesse Jordaaniasse ja Liibanoni ning põgenike arv kasvab jätkuvalt.
On selge, et mida enam laguneb konfliktsetes riikides ühiskondlik kord ja põhi­struktuurid, seda kaitsetumaks ja rünnatavamaks muutuvad ka erinevad religioossed grupid, k.a kristlased. Iraagis ja Süürias toimuv, aga ka näiteks terroristliku organisatsiooni Boko Haram tegevus Aafrikas või hindu radikaalide rünnakud usuliste vähemuste vastu Indias ja olukord maailma erinevates kriisikolletes puudutab otseselt neis piirkondades elavaid kristlasi.
Viimased aastad ja iseäranis 2014. aasta on kinnitanud, et ristikiriku märtrite aeg ei ole lõppenud. Juunis tõdes paavst Franciscus, et tänapäeval on kristlastest märtreid rohkem kui esimestel kristlikel sajanditel.

Kriitilises olukorras usukaaslaste toetamine
Käesoleva sajandi esimesed 14 aastat on kinnitanud, et riigisisestes, piirkondlikes ja rahvusvahelistes suhetes on varasemast reljeefsemaks muutunud religiooni roll7. Religiooni mõju kasv päevapoliitikale on täheldatav iseäranis ebastabiilsetes või arengu seisukohast pöördepunktides olevates ühiskondades, aga ka poliitilistes või kultuurilistes vastuoludes riikide või riikide ja teatud huvigruppide vahel.
Religioon ja poliitika on läbi aastatuhandete olnud omavahel seotud, nii ka tänapäeval. Seejuures on täheldatav erinevus sekulariseerunud lääneriikide ja valdavalt islamiusulistest elanikkonnaga riikide vahel, kus religiooni mõju ühiskondlikule korraldusele, poliitikale ja üldistele tõekspidamistele on märgatavalt tugevam.
Arvestades üldisi sekulariseerumise tendentse, selle vastukaaluks toimuvat fundamentalismi kasvu ja poliitiliselt mõjutatud usugruppide ärakasutamist sisepoliitilistes, aga ka rahvusvahelistes suhetes, on tõenäoline, et religioon ja sellega seonduvad üksikküsimused või fenomenid ei kao, vaid pigem nende roll suureneb8.
Maailma usuliidrid on korduvalt suunanud rahvusvahelise üldsuse tähelepanu kristlaste kriitilisele olukorrale Lähis-Idas, iseäranis Põhja-Iraagis ja Süürias, mõistes sügavalt hukka vägivalla ja kutsunud üles lõpetama humanitaarkatastroofi.
Ka EKNi president Andres Põder ja Eesti Evangeelse Alliansi president Mihkel Kukk kutsusid oma läkituses Eestimaa kristlastele võtma novembri kolmandal pühapäeval eestpalvesse kristlased, kes kannatavad otsest või kaudset tagakiusu oma usu pärast.
Algatus oli igati asjakohane, sest andis muuhulgas võimaluse siinsetele kristlastele meelde tuletada ühe inimõiguste juurde kuuluva põhivabaduse – usuvabaduse – väärtust ja olulisust, mida oleme harjunud nii enesestmõistetavaks pidama.

Meie suhtumine ja tegevus
Lähis-Ida sündmused on meist geograafiliselt küll kaugel, kuid samas ei ole üleilmastunud maailmas enam ükski probleem «nende probleem seal».
Siinkirjutaja hinnangul on olukorda arvestades kohane mõelda, milline on meie kiriku seisukoht Lähis-Ida kristlaste olukorra suhtes ning milline on meie kiriku roll neis küsimustes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liikmed oleme (nt Luterlik Maailmaliit, kellel on mitmeid programme Lähis-Ida kriisikolletes elavate kristlaste toetuseks, Euroopa Kirikute Konverents või Kirikute Maailmanõukogu jt).
Rahvusvahelised konfliktid ja humanitaarkriisid esitavad ka meie kirikule väljakutse arutleda selle üle, milline on kiriku vastus kriisides otseselt kannatavate usukaaslaste suhtes. Kas oleme valmis ulatama abikäe? Ja kui, siis millisel moel?
Leedu luterlik kirik, mis on meie kirikust oluliselt väiksem, on näidanud julget eeskuju sellega, et pärast kuid väldanud läbirääkimisi Leedu ametkondadega õnnestus neil saada aastane Leedu viisa 40 Süüria kristlasele. Leedu luterlik kirik on võtnud endale kohustuse hoolitseda nende inimeste ülalpidamise eest – seda küll koguduseliikmete ja partnerkirikute annetuste abil.
Algatuseks saame aga tõsta oma liikmeskonna teadlikkust sellest, et Süürias, Iraagis ja mujal maailmas usu pärast kannatavad kristlased on üks osa sellestsamast üleilmsest kristlaste kogukonnast, kuhu me ju isegi kuulume, ning nende kannatused on kaudselt ka meie kannatused, ja hoida kannatavaid usukaaslasi oma eestpalvetes.
Kriisiolukord paneb ühest küljest proovile kiriku ja kristlaste üleilmse ühtsuse, kuid teisalt on see võimalus kasvatada üksmeelt. Oma jõulusõnumis Lähis-Ida kristlastele toonitas paavst Franciscus ida katoliku kirikute ja ortodoksi kirikute ühiste pingutuste olulisust dialoogis juutide ja muslimitega rahu saavutamisel regioonis. Mida keerulisem on olukord, seda vajalikumaks muutub religioonidevaheline dialoog.
Hiljuti küsis Soome veebilehe Vartija esindaja usutluses Bagdadi katedraali diakonilt Bassam Sabrilt9, kas on midagi, mida läänemaailma kristlased saaksid teha Iraagi kristlaste heaks.
Sabri tõdes, et üldistatult on raske vastata, sest igaüks soovib midagi erinevat: ühed soovivad riigist lahkuda, teised koju tagasi tulla, kolmandad vajavad raha toimetulekuks, neljandad vajavad ennekõike usku või kultuuri, aga kõik vajavad rahu ja turvalisust.
Rahu ja turvalisuse olulisus ei peaks ühelegi meist, iseäranis 2014. aasta sündmuste valguses, mõistetamatu soov olema.
(Lõpp.)
Kristel Engman