Martin Lutheri lauakõnesid 3. osa

3.
Jutlustaja ei tohi segada end riigiasjusse. Kristus oli üksi Issand, kuid ütles Pilaatusele (vrd Jh 19:10j) ikkagi: „Sina oled minu Isand.“ 433
Vürstid ja isandad on vaesed inimesed. Seepärast pole meie Issand Jumal mitte asjata käskinud ülemusi austada ja nende eest paluda. 438
Kord esitas doktor Martinus Luther küsimuse: kuidas oleks valitsemine parem, kas loomuliku aru või teatud kindlate, üleskirjutatud õiguste ja seaduste järgi? – Põhjendatum on ja paistab selgesti, et parem on, kui valitsetaks loomuliku mõistusega. Sest mõistus ja ka loomulik aru on seaduse süda ja keisrinna, allikas, kust tuleb ja voolab igasugune õigus. Seepärast võib tarku, arukaid inimesi valitseda pigem mõistuse ja nõuandega kui seaduste, kindlate kirjutatud õigustega.
Kuid kus on need inimesed, kellel on selline aru? Saja aasta ja inimese mäletamise aja jooksul vaevalt mõni! Seepärast on pööbli ja lihtinimese jaoks vaja kirjutatud seadusi ja õigust; aga mõistus ja kõrge loomulik aru on vaid erilistel imeinimestel. Noid valitsetakse, need aga valitsevad kindlaksmääratud õiguse järgi. Oleks küll hea, kui valitsetaks mõistuse ja loomuliku aru järgi, aga kus on sellised targad-arukad inimesed? Seepärast on meil vaja nende seadust ja õigust. 444
„Valitsemine tähendab nägemist läbi sõrmede.“ Kes läbi sõrmede näha ei saa, see ei oska ka valitseda. 445
Artikkel pattude andeksandmisest käib kõigi loomiskordade kohta. 448
Keegel on väga tabav pilt võimust. Keegi ei võta visates ette kolme keeglikurikat, nii enesekindlad ollakse, kuid pihta ei saada mitte ühelegi. Eriti kui valitsejad on noored (sedasama ütles minu prior Erfurtis ka noorte munkade kohta): Need saavad ühe viskega pihta kaheteistkümnele kurikale, kuigi platsil on ainult üheksa kurikat. 455
Jumal põlgab vihaseid vürste ja naerab nende üle. Samamoodi naeravad nende üle ka kohkumatud, usklikud jutlustajad. Sest kus on usk, seal on ka naer. Muidugi naerab ka saatan, kui ta ütleb: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ (Mt 27:40). Ometi tuleb kristlase naerul ja pilkel olla kuradi pilkest üle ja võimust saada. Seepärast, nagu kurat on meile tõotanud surma ja tahab tõmmata meid põrgusse, nii peame meie seevastu tõusma taevasse ja oma jalgadega tema omakorda põrgusse tõukama. 457
Selle maailma vürste ja valitsejaid nimetatakse selle maailma jumalateks ja seda nad ka on (Ps 82:1,6). Seepärast on ka maailm kuradi oma. Pööbel aga on saatan. Selle abiga ajab Jumal teinekord kurja karistades ära asja, mida ta muidu teeks saatana kaudu. Sest kui ta võtab rahva südamest ära hirmu ja aukartuse võimu ees, muutub see sõnakuulmatuks. Nii kasutas Jumal (juudi) rahvast selleks, et Kristust seda kauem elada lasta, nagu ütlevad sageli evangelistid (Mt 21:46): sest nad kartsid rahvahulka. 458
Kristlane on seotud kahekordse kuulekusega: Jumala ja oma vürsti ees. Ja see kahekordne kuulekus lakkab alles siis, kui vürst käsib, mis on Jumala vastu. Sest Jumala sõna tuleb kuulata enam kui inimeste sõna. 460
Seal, kus võim on meie vaenlane, tõmbume kõrvale, müüme, jätame kõik ja põgeneme ühest linnast teise. Sest evangeeliumi pärast ei tohi tekitada mingit ülestõusu, vastupanu, vaid kõike tuleb taluda. 465
Tarkus on kasulik ja vajalik, sest kirjutajad peavad maailma valitsema, ning sulg peab võitjaks jääma. Kui Jumal vihastaks ja kaotaks maailmast kõik kirjatundjad, saaksid inimestest elajad ja metsloomad. Siis poleks mingit tarkust, mingit aukartust ja mingit õigust, vaid üksnes korratus ja rööv. Inimesed oleksid nagu kannibalide maal, kus ei ole riigikorda, vaid (inimesed seal) on metsikud loomad.
Pööblile see muidugi meeldiks, kui ei oleks tarku inimesi, jutlustajaid ega valitsust, et nad võiksid elada, nagu tahavad. Kuid see oleks rahva hukatus, sest ilma tarkuseta ja ilma seaduseta ei saa türklane ega tatarlanegi elada. Kus on inimesed, seal peavad neil olema ka seadused. Kui ei ole, siis on nad nagu karud, lõvid ja metsloomad – ilma riigikorrata. 468
Jurist räägib inimesest kui omanikust ja sellest, kuidas ta oma vara valitseb. Arst räägib tervest ja haigest inimesest. Teoloog räägib inimesest kui patusest. Teoloogia tegelik töö on inimene patu all, süüalune ja kadunu, ning Jumal, patuse inimese õigeksmõistja ja lunastaja. 470
Jurist ütleb: Sündigu õigus, kui ka ilm hukka läheks. Vaimulik ütleb: Olgu patt andeks antud ja maailm saagu lunastatud. Õigus ju siiski ei sünni, pattu aga tehakse alati. 471
Juristide õigus on ilmalik õigus, kuid meie, teoloogide oma on võõras õigus (nimelt Issanda Kristuse õigus). 473

(Järgneb.)