Maarjamaa lugu 7. osa

(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)

«Poola kirik»
Me nimetame Poola ajaks neid nelja aastakümmet, mil Lõuna-Eesti oli Poola valduses (1582–1629) ja mil siin püüti kehtestada uut kirikukorda, mida võiks nimetada «Poola kirikuks». Selle keskuseks loodi 1585. a Võndu (praegu Cēsis) uus piiskopkond, eestlaste asualal sündis aga juba 1582. a Collegium Derpatense (Tartu Kolleegium), millest sai meie esimese ülikooli eelkäija.
On vaja rõhutada, et kolleegiumi asutajad ei rääkinud poola, vaid saksa keelt, ent õppisid ära ka eesti keele (ning nii ruttu, et neid süüdistati nõiduses!) ja hakkasid viivitamatult välja andma maakeelseid raamatuid. Juba 1585 ilmus katekismus-lauluraamat, mis läks kohe käiku nii lugemiku kui ka laulikuna. Kahjuks pole ühtki eksemplari säilinud, ent sedakorda polnud hävitajateks sakslased, vaid Tartu vallutanud rootslased, kes panid kolleegiumi kirjavarale tule otsa.
Ainsast Tartu jesuiitide meieni säilinud väljaandest selgub aga, et neid tuleb pidada lõunaeesti kirjakeele rajajaiks. Nende loodud ortograafias oli muuseas näidatud ka meie kolmas välde. «Nagu need tõigad näitavad,» kirjutab kirikuloolane Võõbus, «osutasid jesuiidid palju sügavamat soovi ja agarust maakeele omandamisel, keele kasutamise läbi kõnes ja kirjas ja selle kultiveerimisel kirjandusliku tegevuse läbi, kui ükskõiksed pastorid, kes uhkustasid reformatsioonisõnumi vägevusega.»
Kolleegium hakkas kohe ette valmistama ka omamaist vaimulikkonda. Lühikeseks jäänud tegevusajast hoolimata jõudsid nad ette valmistada ja ametisse pühitseda preestreid, kellest tõenäoliselt neli olid eestlased. Nende edasisest saatusest pole meil andmeid, sest sallimatud rootslased keelustasid katoliku kiriku ja saatsid kõik vaimulikud 1626. a maalt välja. Nii surmati aga ka juba eos võistlus nende ja riigikiriku vahel, mis võinuks kanda maa pärisrahva jaoks head vilja.
Neli aastakümmet kestnud Poola aega on meil ka vastureformatsiooni ja rekatolisatsiooni ajastuks nimetatud, ent neid nimetusi pole lihtne põhjendada. Näib õigem selle lühikese, kuid õige pingerikka perioodi nimeks jätta lihtsalt Poola aeg.

Vennastekogudused
Aasta 1730 avab veel ühe uue peatüki Maarjamaa ristikoguduse ajaloos: sel aastal avati meie esimene vennastekogudus. Asutajateks olid jällegi Saksamaalt tulnud misjonärid (nn Määri vennad), kuid need suhtusid eestlastesse algusest peale kui vendadesse ja usaldasid nende kätte koguduste töötegijate kohustusi. Asuti hoolega lugema Uut Testamenti, peagi ka vennaste eneste toetusel ilmunud (1739) Piiblit, looma maakeelseid kirikulaule ja usulist kirjavara.
Sellel misjonil oli suur menu: raske orjuse kiuste hakkasid talupojad ise ehitama palvelaid, agaralt koos käima ja viinakatku vastu võitlema. Esimese kümne aastaga astus kogudustesse üle 10 000 inimese, saja aasta pärast oli kogudusi 250, vendi 70 000.
Olgugi et vennaksed jäid luterlike koguduste liikmeiks, oli nende palvemaja-vaimustus ülimalt vastumeelne paljudele pastoritele (olgugi et mõned ka pooldasid), kes nägid uues liikumises hädaohtu ametlikule kirikule ja nimetasid vennaste tegevust lausa vähktõveks. Riiklike keelustamiste ja raskete karistuste kiuste elas vennastekoguduste vaim siiski edasi: sellest sündis mitmeid ärkamisaja tegelasi (nt W. Jannsen, Fr. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, J. Hurt, V. Reiman, J. Tõnisson), aga ka koorilaul, orkestrid ja laulupidude traditsioon.
(Järgneb.)
Vello Salo