Maarjamaa lugu 5. osa

(Algus EK nr 33, 27.8.2014.)
Ajaloolased hoiduvad õigustatult usulistest põhjendustest, kuid ei saa neid ka välistada; seevastu on meil, siinsel ristirahval, Maarjamaa teema-aasta puhul põhjust nende asjade üle järele mõelda. Õnneks on meil olemas Henriku põhjalik jutustus võitluste tegelikust käigust, mille lugemist võib kõigile soovitada.

A.D. MMXV – Lateraani kirikukogu
Võib öelda, et Maarjamaa kirikulugu algab Issanda aastal 2015. Riiast lähtunud sõjaretki oli küll toimunud juba aastat kaheksa, ent suvel 2015 ristiti Sakalas ja Ugandis esmakordselt suur hulk rahvast. Mõni kuu hiljem leidis aset teinegi suursündmus: Roomas tuli kokku IV Lateraani kirikukogu, mille ligi 1400 osavõtja hulgas seisis esmakordselt episcopus Estonum (eestlaste piiskop), kes võis kõigile jutustada, mis on Livonia, neitsi Maarjale pühendatud uudismaa, ja mis seal toimub.
Tänu Henrikule teame neist sündmustest üksikasju, mida on hea meeles pidada. Kõigepealt: kirikukogul osales koguni kaks «meie kandi» piiskoppi, nimelt Riia piiskop Albert ja tema poolt juba aastal 1210 eestlaste piiskopiks pühitsetud tsistertslane Theoderic. Kuuleme ka, et ristimised toimusid Ugandis kuni Emajõeni, Sakala mail kuni Paala jõeni. Huvitav olukord: oli juba suur hulk ristituid, kuid esimene kogudus alles loomata …
Henriku jutustus piiskop Alberti palvest paavstile vajab kommentaari. Albert taotles nimelt Riia ristisõitjatele sama indulgentsi, mis oli lubatud püha maa («Poja maa») omadele, Innocentius seda aga ei andnud, vaid lohutas Riia piiskoppi lubadusega, et ta tahab ka «Ema maa» eest hoolitseda.
Üks tänapäevani käibiv rahvusromantiline müüt kõlab nimelt, et Innocentius III olevat «pühitsenud Eesti neitsi Maarjale», andnud just Eestile Maarjamaa nime. Ilus lugu, kuid Henrikule tundmatu. Tema teatab meile hoopis, et aastal 1201 pühitses piiskop Albert neitsi Maarjale kogu Liivimaa (tota Lyvonia, HLK VI:3). Pühitses niisiis ka seelid, vendid, kurelased ja muud, kuid ei andnud neile mingit uut nime.

79 kihelkonda
Mis meie apostlil Meinhardil selgesti silmade ees seisis: kiriku põhistruktuuriks on kogudustest koosnev piiskopkond. Piiskop on apostlite ametijärglane, kogudusi teenivad piiskopi poolt pühitsetud ja pastoriametisse seatud preestrid. Esialgu tuli Meinhardil küll asutada maa esimene kogudus, ent aastal 1186 pühitseti ta Liivimaa esimeseks piiskopiks. Siit sai alguse piiskopkondade-koguduste rajamine ka eestlase hulgas.
Etteruttavalt: reformatsiooni alguseks (1523. a) oli meie maal välja kujunenud kolm piiskopkonda (Tallinn, Tartu, Saare-Lääne) kokku 89 kogudusega, millest kümme linnades, 79 maal. See tähendab ka, et umbes 300 aastaga oli ehitatud ümmarguselt 90 kogudusekirikut. Tõesti: ristiusk andis meie maale uue palge. Seda uut palet püüab nähtavaks teha Olev Soansi graafiline leht Eesti sakraalarhitektuurist (Estoniae sacrariorum charta architecturae, 1977).

Saksa kirik
On vaja meeles pidada, et Eesti on olnud tervelt 700 aastat Saksa koloonia, eriti mis kirikusse puutub. Et 12. sajandi lõpus Väina suudmesse asutatud uuest kogudusest Saksa koloonia sai, oli ootuspärane, ent et ta selleks jäi, on hoopis teine lugu.
Sakslaste Hansa Liit, mille kaupmehed misjonär Meinhardi siia tõid, valitses tollal Lääne-Euroopa kaubandust ning saksa keel oli siis ka üldiseks asjaajamiskeeleks Novgorodist Londonini, loomulikult Liivimaalgi. Kirikuelu kulges Euroopas tavaliselt küll teisiti, ehkki asjaajamiskeel oli ka seal üksainus (ladina) – rahvast teenis ikkagi omamaine ja -keelne vaimulikkond.
Koloniaalkirikutes juhtus aga pahatihti, et võõrsilt tulnud misjonärid ei saanud hakkama ametikohtade üleandmisega «pärismaalastele». Soomes siiski said: mitu soomlasest vaimulikku õppis näiteks Pariisi ülikoolis. Eestis mitte: meie keskajast teame nimepidi ainult kaht eestlasest preestrit, kes seisavad nagu kaks tuletorni ajastu alguses ja lõpus: Viru Johannes, kelle tapsid liivlased 1206. a, ja Saare-Lääne piiskopi kanoonik Johannes Pulk (kõrges ametis u 1518–1535).
Kahjuks ei toonud reformatsioongi siin muutust: «Kohalik rahvas soovib orjuses elada, sest muidu ei saa ta oma kurjast loomusest lahti,» väitis üks ametlik ürik veel Rootsi aja lõpul.
Esimene eestlane pääses pastoriametisse alles 19. sajandil, nn ärkamisajal. Siis hakati kõike küll eht eesti moodi korraldama, kuid see pidi olema täpselt samuti kui sakslastel, tuletas meile meelde Jaan Kaplinski.
(Järgneb.)
Vello Salo