Lüüa? Kaasa lüüa? Lasta lüüa?

HOIATUS: Alljärgneva lugemine võib kahjustada Teie mentaalset tervist ja emotsionaalset tasakaalu. Teadmiste ebapiisavus, rutakas lugemine ja seniste kogemuste liigne usaldamine viivad garanteeritult ennatlike järelduste ja võimalike tegudeni. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pöörduda arsti, apteekri, pihiisa või autori poole.

HOIATUS: Alljärgneva lugemine võib kahjustada Teie mentaalset tervist ja emotsionaalset tasakaalu. Teadmiste ebapiisavus, rutakas lugemine ja seniste kogemuste liigne usaldamine viivad garanteeritult ennatlike järelduste ja võimalike tegudeni. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel pöörduda arsti, apteekri, pihiisa või autori poole.

Iseäranis ebasoovitav lektüür on see neile, kes teavad Tõde, kel on juba valmis pandud Ühtsuse matriitsid, millesse EELK vormida, ja samuti tähtaeg, mis ajaks seda saavutada.

Sissejuhatuseks

Olen siiani kõhkleval seisukohal, kas selle mõtiskluse avaldamine on õige tegu. Sest kindlasti saab keegi mu mõtetest kahetsusväärselt valusasti puudutatud. Minu küllaltki harali mõtete kogumist on raske keskset telge ja terviklikku (ümarat/kandilist?) raami välja lugeda ning äärmiselt hõlbus on mõnda väljendust kontekstist välja rebida ja sellele absurdivint sisse keerata. Kaevan endale ainult auku ja teen teistele tühja tüli.

Kindlasti ei maksa kirjutatust otsida kogu tõde hõlmavat probleemikirjeldust. Pigem vastupidi. Selmet tahta (kiriku) elu kogu selle paljutahulisuses ja mitmevärvilisuses peegeldada, püüan ma hoopis anda vaid üht kindla lainepikkusega valgust, ja sedagi ühe spetsiifilise nurga alt. Nagu valerahadetektor või röntgeniaparaat. Tuues esile tavakogemusele hoomamatu reljeefi või struktuuri. Vaevalt et keegi meist vaimustub oma skeleti kujutisest ja on aldis toda kondikubu oma ilu ja võluga seostama. Enamasti aga röntgenoloogi peale ei pahandata ja kiiritusmasinat segi ei peksta.

On ootuspärane oletada, et püüan kuidagi varjatult, rafineeritult oma erapooletusele pretendeeriva jutu varjus kedagi rünnata või vähemasti kellelegi varju heita. Muidugi ei ole ma kiretu masin, kuid sedapuhku olen isikliku tunnetuseksperimendi puhul püüdnud kõik oma süm- ja antipaatiad võimalikult tasalülitada. Kuivõrd see üldse võimalik on. Nii mõnigi sõber on küllap üllatunud, et mis juttu see Kuusemaa nüüd ajab?

Tunnistan ausalt, et mul ei ole mingit väljakujunenud seletust ega teooriat. Tulemus, milleni üritan oma meetodiga jõuda, on vastuolus minu endagi mõnede seniste seisukohtadega – mis veel teistest rääkida… Pigem on tegu hüpoteesiga, mis tavatu mätta otsast heidab (lisa)valgust kujutisele, mis juba rutiinseks kujunenud.

 

Seni oleme eeldanud, et ideoloogilise kriisi põhjuseks EELKs on puudulikud teoloogilised teadmised, aegunud arusaamad liturgiast ja luterlusest üldse. Et mingid kolklikud teoloogiapügmeed üritavad edendada olematut oma eesti luterlust. Oleme arvanud, et tegu on spetsiifiliselt kristliku, kirikliku, luterliku ja mõne meelest ka rahvusliku umbsõlmega, mille lahtiharutamine või -raiumine seisab üksikute isikute kiiksude taga. Probleem on taandunud tahtmatult või ka tahtlikult üksikisikute, nägude pinnale. Ja sellel on muidugi usuline sisu.

Eeltõdetut eitamata paneksin selle kõik korraks kõrvale ja unustaksin ära. Üritaksin kogu seda aastatepikkust vastasseisu desakraliseerida, n-ö riietada lahti kõigest usulisest, kristlikust, luterlikust ja eestimaisest ning koguni soolisest. Unustaksime ära, mis nimed ja näod on ühel või teisel pool barrikaadi.

Üha rohkem tahan ma teada, mis tasemel on ära määratud meie käitumine puhtbioloogilisel tasemel. Kui õige eemaldaks mõtteliselt meie suuraju (kõige seal sisalduvaga) ning uuriks oma toimimist väike- ja seljaaju tasandil. (Üks lihtne võte on end umbjoobesse viia.) Oletan, et ülekaalukas osa meist alahindab «krokodilli» või «paaviani» oma isiksuse süvakihtides. Kaldume uskuma, et hariduse ja usklikkuse valge manisk on loomaliku ürgmina välja suretanud. Seda enam, et oleme uuesti sündinud jne. Usume, et m õ t l e m i n e määrab ära olemise. Iseäranis luterlastena ja õhtumaise kirikuna rõhutame intellekti.

Tahaksin sedapuhku juhtida teraviku usult, isikutelt, nimedelt, nägudelt – kõigelt subjektiivselt – täiesti universaalsele ja üldinimlikule ihulikule pinnale.

Vähe sellest, on veel teinegi suund või tasand, millele vedada ehk hajutada seni puhtalt kohalikeks luterlikeks (ja sellisena üsna isiklikele taandatavaiks) peetud probleemid ja valupunktid. Kui järele mõelda, läbivad kogu meie ühiskonda ja ühtlasi ka kirikut täpselt samad vaevalised tõmblemised.

Loomuliku järjepidevuse ja mälu katkemine, au ja häbi – üldse kirjutamata seaduste – devalvatsioon, ja eelneva taustal panustamine ettekirjutatud paragrahvide täitmisele (koos vastava jälgimis- ja karistusaparatuuriga?), usu kaotamine, et me pisikese hulgakesena oleme unikaalne ja säilitamisväärne väärtus, ennast nõdraks arvanuna tugevamatelt abi ja malli otsimine, noore jõulise ja kohati häbenematu/kogenematu põlvkonna tavatult kiire pääs võimule, riigi/kiriku väiksusest tulenev semugrupeeringute põimumine koos tagatoapoliitikaga, kihk olulisi muudatusi läbi viia rahvaga ja opositsiooniga nõu pidamata jne.

Ehk üldistatult ühest küljest pidetuse sugenemine ja samas aumehelikkuse hääbumine koos üksikinimese kui iseväärtuse taandamisega hammasrattakeseks. Jõud, kavalus, enamus – võim määrab kõik. Eks kirik ole veidi isevärki spetsiifikaga läbilõige sellestsamast ühiskonnast, mille nõrkusi ja ebakohti pole vaja pikalt kirjeldama hakata. EELK ei asu teisel planeedil ega kuldses keskajas, vaid kõigest teismelises Eesti Vabariigi ühiskonnas.

Suurema osa ametivendade ja -õdede lapsepõlv ja kujunemisaeg langeb ajastusse, mil olid hoopis teised reeglid kui need, mida õppisime leerikoolis, koguduses, vanematelt vaimulikelt. Inimese isiksuslik muster ja baasusaldus kujuneb teadupärast välja esimese kolme eluaastaga + (üha rohkem tähtsustatav) üheksa kuud emaüsas.

Mida me õieti teame ja mäletame sellest ajast?! Et kolm peotäit vett pähe, kõrgkoolist läbi, ning kõik eelnenu on kaotanud tähtsuse ja tähenduse? Oma alateadvust me ei saa tajuda ega suunata. Saame sellest aimu, piiludes teiste omasse. Patriarh Lillemäe, ühe meie (endise) ametivenna fenomen on sedavõrd kirgas, et oleks patt lasta sellel enda jaoks raisku minna…

 

Võrdpildike nii tuttavast tavalisest liiklusest: keegi (vastu)sõitja meie ühisel maanteel on otsustanud positsioneeruda telgjoonele ning vajutada piduri asemel gaasipedaali. Lihtsalt. Sinu valik on kokku põrgata või lasta ennast kraavi suruda. Kas sekunditega või aastatega, pole erilist vahet…

 

Võime ju kõige selle sekka, peale ja vahele rääkida targa näoga Lutherist ja Augsburgi usutunnistusest. Aga ei pruugi. Vähemalt mõne ametivenna puhul.

 

Imestate, et näen maailma läbi mustade prillide? Ise imestan väikestviisi ka. Kuid mis teha, kui ses pikale veninud tantsus ümber liturgiakatla on Tõe-pürgimus pahatihti märkamatult asendunud Õiguse tagaajamisega. Nii mõnelegi on pelk õiguse probleem taandunud küsimuseks: kes on kaotaja?

Sest liiga palju on olnud ründamist, solvamist ja valu, et seda saastast vett endalt pardi kombel maha raputada ja teha rõõmsat nägu: MINA olen ikka see hea, tark, erapooletu ja õiglane Tõe-rüütel laitmatult kiiskavas rüüs. – Et MINA ütlen teile, mis on parim, ja teie asi on soostuda (just nimelt selle sõna topelttähenduses). Usume seda?

* * * * * *

Lugedes kahe väga lugupeetud mehe, V. Vihuri ja T.-A. Põderi tarka, ent omavahel kokkusobimatut juttu, tahaks kohe küsida, kumb neist ja milles täpselt eksib. Et kuidas just selle absoluutse objektivismiga siis ikka jääb? Samas lubab kumbki artikkel kõrvuti asetatuna ja vaadelduna teha muidki järeldusi.

Muidugi tahaks teada, kumb neist kirikumeestest on ses teoloogilises väitluses võitja/kaotaja. Ent tulen välja küllap paljudele ootamatu mõttega: tegelikult pole sel mitte mingit tähtsust!

Oletame, et leiame sellesinatse objektivismi üle vaidlema kümme korda targema ja sõnaosavama väitluspaari. Ja pühendame veel mõned EK lehenumbrid sellele teemale. Mis sellest muutuks, kes sellest võidaks? Ilmselt mitte keegi, patiseis jääb patiseisuks, ainult viha ja väsimust on rohkem.

Sest Põder ja Vihuri esindavad kaht spiritualiteeti, mille vahel on reesuskonflikt. Suurema jõu, tarkuse, sõnaosavuse panustamine kummaltki poolelt vaid suurendab põhjus-pinnu põletikuvalu.

Teame ütlemist «Ärge tulistage mind, olen ainult klaverimängija!» (kõrtsikakluses). Samamoodi tahaks öelda: «Jätke meid rahule, me oleme vaid jumalateenijad.» – Teenijad, kes tahavad rahulikult mängida oma armsal «liturgiaklaveril» ja keda üksnes segab üle nende pea toimuv (teoloogia)madin. Paljud vaimulikud ja kirikumuusikudki on surmani tüdinud sellest liturgiavõitlusest. Olles küllap valmis vaimulike konverentsil hääletama enamiku poolel – peaasi, et ainult rahu saaks!

Ei, mitte klaver ega liturgia ei ole süüdi ses vaimulikus võitluses. Vaid ajendiks. Täpselt samamoodi punuti vaimulikerüüdest köis ja kirikuseaduste paragrahvidest kett, mida sikutada. Nüüd siis on jumalateenistuse kord pulgaks, millega vägikaigast vedada. Ja kui see mööda saab, leitakse küllap uus võitlusobjekt või -vahend, millega jääda leevendama kummalist kihku või vaimset sügelust, mis kohe mitte kuidagi rahu ei anna. Kuni järgmise võidujoovastuse lõõgastava annuseni.

 

---

 

 

Kahes liturgias on nähtud esmalt nõrkust, killustatust, kaostki. Midagi anomaalset, millest tuleb võimalikult ruttu üle saada. Ent miks mitte kaeda EELKd nagu Tallinna Kaarli või Rapla kirikut? On need düsfunktsionaalsed ja inetud? Mis muutuks, kui üks tornidest kähku maha tõmmata ja teist pikemaks ehitada? Maine lokaalne kirik/kogudus on muutuv arenev elusorganism. Nagu puu, millel oksad eri suunda laiali. Kui üks tüveharu äkki amputeerida, läheb puu raskuskese nihkesse ja marutuulele on ta kerge pikali tõugata. Ka silmale on selline puupoolik imelik, koguni inetu vaadata. Ons me kirikupuu praegu nii tugev – või nii mäda –, et saemehed kohe peale lasta?

 

Kaalusin vaimulike konverentsile sõitu ning lükkasin registreerimist ja maksmist edasi kuni soodusaja viimaste tundideni. Ma ei tahtnud minna. Ometi on aastaid väldanud kirglik võitlus jumalateenistuse korra pärast jõudnud pinge tippu ning üheks murdepunktiks on vastav hääletus konverentsil. Ja minul, kes ma olen fännanud neid konverentse väga pikka aega ühtki vahele jätmata – on nüüd korraga tõrge.

Ma ei saanud endast aru, miks. Asi pole selles, et diakonid kaasa otsustada ei saa. Minu jaoks on see pigem kergendav asjaolu. Sest pole ju ühtki sisulist võimalust millegi poolt või vastu olla. Pead otsustama millegi üle, kus selgus ja kooskõla on saavutamata isegi kahe ajupoolkera – liturgia- ja õpetuskomisjoni – vahel. Kui ajus on segadus, kas varvas peaks tast targem olema?

On teinegi põhjus. Lapse isa ja ema võiksid oma lapse ära jagada põhimõttel ülemine pool on sinu ja alumine minu. Tegelen oma poolega ja vastutan tema eest, ja kui lahku läheme, teeme lapse pooleks. Hääletus vaimulike konverentsil sunnib just nimelt valima terviku ühe poole vastu ja teise poolt. Sest kirik – vaimulikkond pluss ilmikkond – on ju Üks Ihu. Mida lõhkuda on samasugune patt kui rikkuda abielu.

Isegi hullem patt, sest see ei puuduta vaid ühe käe sõrmedel loendatavaid pereliikmeid, vaid rahvahulka, mida mõõta nelja- või viienullilise numbriga. Isegi kui meil oleks võtta Saalomon – spetsialist lapse poolitamise asjus –, ei vajataks tema teeneid. Sest meil on asi juba otsustatud: kas poolt või vastu ilma arutelu ja alternatiivita. Meil on seadus, kodukord, hääletusprotseduur ja ajakava…

Poisikesena suvel sugulaste juures maal olles juhtusin nägema, kuidas vanatädi laudas kirvega kuketibudel päid maha lõi. Hiljem ta pakkus mulle lahkelt tibusuppi. Ja imestas, miks mul see suust sisse ei läinud. On asju, kus ei sünni ega taha juures olla. Lihtsalt halb hakkab. Isegi kui sind kenasti edasi koheldakse.

 

Kunagi noore mehena olin humanismiusku. Tahtsin saada targaks ja heaks inimeseks ning läksin ülikooli õppima. Ent näinud noid tarku teadusemehi lähedalt ja «seestpoolt», kukkus mu maailm kokku. Kuni leidsin evangeeliumi, Kristuse, usu. Hiljem tuli uus vapustuse ja kokkuvarisemise aeg. Kogemine, et heebrea, kreeka ja ladina keele tundmine, teoloogilised süvateadmised, kuulumine vaimulikkonda ja koguni kirikuladvikusse ei sega inimest jäämast ussikeseks.

Lugege või EK kommentaaridest, mida kõike lubavad endale kõrgteoloogilised kristlased, kui võtta neilt ära tiitlid ja nimi ning jääb järele pisike alasti Mina…

Olen jätkuvalt seda meelt, et luterluse trumbiks on haridus. Aga see (üksi) ei päästa. Meie käitumist ega eetost ei määra ära teadmised, oleme siis kristlased või mitte. See, mille üle EELKs võitleme ja väitleme keeruliste sõnade ja targa näoga, on pelk näivus. Keegi võib ju tunda võidurõõmu, ent kaotajad oleme ikka. Kahe eespool nimetatud teoloogi kokkupõrge on selle parimaks illustratsiooniks.

Probleem ei ole selles, et meil on vähe või kallutatud teoloogiat. Vahel tundub seda ülearugi olevat. Teolooge ja vaimulikke ei aja vastamisi mitte teadmised ega tarkus ega isegi mitte (eba)luterlik usk. Vaid hoopis midagi sügavamat ja varjatumat. Seda süvapõhjust ei ole veel õieti puudutatud, nimetatud, teadvustatud. Nii- või naasuguse teoloogia võtmes üritada asja lahendada on lootusetu ettevõtmine.

Hulk aega otsisin sellele nimetamatule tüliõuna algjuurikale mingit sõnavastet. Ja ei leidnud. Oleme nagu kevadväsimusest kurnatud organism, kes ihaleb mingit vitamiini, kuid ei tea, mida täpselt. Aga see «pime» ihu taipab hoobilt ja tunneb ära, kohtudes oma puuduva poole või osisega. Nii nagu mees leiab tee oma naise juurde ja, vastupidi, naine mehe juurde.

Üks taoline äratundmise välgatus tabas mind kolmekuningapäeval, mil kogesin, kuidas metropoliit Stefanus Puhja kandis rahvaga kohtus ja lastele jõulukinke jagas. Kuidas ta suhtles kõige erinevamate inimestega. Südamlikult, targalt, loomulikult. Tekitades samas enda ümber seletamatud aukartust. (Oli fenomenaalne, kuidas ta suisa füüsiliselt sekkudes sundis jõulusalmi lugema suvalise tõrksa teismelise kraade!)

See pühadusetaju lasi mälestustest tõusta sarnaseid kogemusi aastaid ja aastakümneid tagasi, kui olin väga lähedal mõnele nüüd juba igavikku lahkunud luteri õpetajale. – Teame neid nimetamatagi. Mitmed on midagi sarnast kogenud Leedus isa Stanislausega kohtudes.

 

---

 

 

Samasse aega viimatise pühaduskogemusega langes Jaan Krossi lahkumine, mis tõi endaga kaasa Vanamehe kujundi. Ilmlikud ja kiriklikud arengud on sünkroonis. Jah, Vana Mees on ära läinud. Vaadatakse otsivalt enda ümber: kelle jalakeste otsa sobitada lahkunu kingad, kelle kätte anda tema sau? Ja ei leita.

Meil protestantidel on lugu hullem kui katoliiklastel, kel vähemalt väline autoriteeditava kannab vaimse ikalduse aegadel ka siis, kui sisu vahel kõhnavõitu. – Sestap saan inimlikult väga hästi aru neist ametivendadest, kes igatsevad sarnast austavat kuulekustraditsiooni laenata või tekitada. Sest sisemine vajadus selle järele on tõesti suur. Kui tünn muidu koos ei seisa, tuleb vitsad ja klambrid appi võtta. Loomulikult aitab üldine kord ja liturgia sellele kaasa.

 

Andke andeks, kui liiga karmilt ütlesin, alles elavaid Vanamehi olematuks kuulutades. Neid on (veel) olemas, ainult et kõrvale tõugatuina või ise taandunuina. Või on nad alles välja ilmumata ja tunnustatuiks saamata. Mina-Kännu-Kuningas! on liba. Vanameheks ei saa kunagi ise hakata. Vaid ajapikku kasvatakse teistest kõrgemaks. Tunnustamisi.

Mõningast autoriteedikriisi peame praegu ometigi möönma. Vahel on kurdetud liigse autoritaarsuse üle. Paradoksaalsel kombel tundub sedasinast korralekutsuvat sõna samas liiga vähe olevat. Omalt poolt soovin peapiiskopile tarka karmust, tahtes teda vaikselt julgustada kõrgemat profiili hoidma. Eks see olene jälle meist kõigist – meie valmidusest ülemkarjase sõnale kuuletuda isegi siis, kui see inimlikult vastukarva käib. Karjase sauaga peaksid arvestama mitte ainult hundid väljast ja sikud seest, vaid ka mõni karjakrants kõrvalt, kui see kipub liiga härga täis minema.

 

Kogu selle loogilise ja mõistetava asja juures on üks pisike häda. Vingemad vitsad ei asenda seda tühja kohta, mis on järele jäänud lahkunud Vanamehest. Nad ei soosi, vaid pigem pärsivad uue loomuliku Autoriteedi teket. Viimane on seotud vaba ja väärika isiksusega. Ta ei saa iial tekkida tellisetehase toodangu seast, vaid kasvada nagu võsu metsa all. Selleks on vaja ruumi ja õhku. Ja aega. Palju aega.

Seni aga peame kuidagi ilma Temata hakkama saama. Oleme kui isata jäänud poisikesed. Isegi suurematel, tugevamatel, targematel vendadel ei ole ega saagi olla isa kvaliteeti. Teinekord on see vennasuhteid eelistava protestantluse nõtruseks. Ükski vend ei suuda ega oska armastada teist omataolist enda kõrval nii, nagu isa armastab oma last. Ja karistada omasugust nii, nagu isa armastuskurbuses nuhtleb oma poega, nõnda et see sõnum valusanagi leiab respekteerimist eksinu poolt. Vendade omavaheline karistamine (või vähemasti jõuga kehtestamine) lõpeb enamasti kaklusega. Kus viimane lugu algmisest hullemgi.

Ehk aitab see tõdemus ennast talitseda ja tagasi hoida neid vendi, kel hetkel suurem võim ja vägi ennast ja oma vagaduslaadi EELKs kehtestada. Lihtsalt aeg ei ole õige. Isatu-olek tuleb üle elada ja välja kannatada. Küllap kiriku Issand laseb tõusta vendade seast mõne, kes on Vääriline – kui päeva antakse. Joosepi karjäär ja Taaveti valimise lugu (vendade kontekstis) peaks ju kõigil meeles olema. Ebed Jahve inkarneerub taas ja taas. Usun seda.

 

Ootuspäraselt otsime selle kodukootud Ebed Jahve ilmumist kuskilt väljastpoolt ja tulevikust. Nagu idamaa targad, kes tähe järel läksid välja, eemale oma status quo’st. See pole just eriti kindel ja julgustav väljavaade – kes teab, millal antakse lahendus; endal jääb üle passiivselt oodata. Mõnele meist võib see täheke aga võtta hoopis ootamatu suuna ja jääda seisma omaenda südame koopa kohal. Vanamehest tühjaks jäänud paigas. Andmaks märku, et seal on sündimas midagi/kedagi uut…

 

Ei, ma ei tahaks hea meelega minna vaimulike konverentsile. Mitte et oleksin väsinud või ei oskaks ega tahaks võidelda «oma» asja eest. Tunnen lihtsat, et s e l l i s e l tasemel toimimise aeg on mööda saamas. Kui asi samamoodi jätkub, tuleb lihtsalt ära minna, vaikida ja oodata. Kuni vaimutuuled pöörduvad. Mõtlemata iseennast mingiks isakeseks, tahaksin vähemasti sarnaneda nendega, kelle pilku oma kuklal järjest rohkem tunnen. Neile Vanameestele, keda on olnud au oma koduses kirikus tunda, ei tihkaks oma käitumisega häbi teha. Tehku teised, mis tahavad.

Aeg rääkida. Aeg vaikida.

 

Lõpetuseks

Seda lugu kirjutades tuli lõplik selgus ja rahu. Polegi enam eriti tähtis, kelle pihku jääb vägikaigas. Või kas see murdub pooleks. Minu teed ja teenimist see ei väära.

Las nad mängivad oma liivavormidega ja teevad omi losse. Isegi kui üheks kübemeks selles olen mina. Ja paljud teised elavad inimesed. Seda nimetatakse vist võõrandumiseks. – Alternatiivid?!

 

Mine tea, äkki kellegi jaoks ongi seesinane võõrandumisprotsess (viimne?) võimalus saavutamaks nähtavat Ühtsust EELKs. Et see toimib, selles ei saa küll kahelda.

 

Kui tõin avalikuks selle isikliku pihtimuse, siis tõesti mitte soovist pingeid veelgi kruttida. Ehk aitavad need mõtted, mille avaldamiseks vaimulike konverentsil pole kohta ega aega, veel mõnel minusugusel veidrikul rahu ja tasakaalu leida. Palun juba ette vabandust nende ees, kelle õrna nahka ja hinge kriipisin.

Hüvasti.

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse diakon