Kristus on meid vabaks ostnud ajastu tühjusest

Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: «Vaata, see on Jumala Tall!» Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis ta neilt: «Mida te otsite?» Nemad ütlesid talle: «Rabi,» – see on tõlkes «Õpetaja» – «kus sa oled öömajal?» Ta ütles neile: «Tulge ja vaadake!»  
Jh 1:35–39a

Head õed ja vennad Jeesuses Kristuses, armsad vaimulikud! Meil kõigil on oma suhe Jumalaga. Meil kõigil on oma ettekujutus, mida tähendab Jumala kutse. Käesoleva aasta vaimulike konverentsi teema on «Õppiv kirik». Usun kindlasti, et sellesse teemasse mahub ka äratundmine, et Jumal on kui õpetaja ja meie oleme õpilased.
Johannese evangeeliumi järgi Jeesuse esimeste jüngrite kutsumise lugu erineb pisut teistest evangeeliumidest. Siin on rõhutatud, et jüngrid ei ole sattunud Jeesuse teele kuidagi juhuslikult, vaid vähemalt kaks nende hulgast on olnud algselt Ristija Johannese õpilased. Seega, vähemalt neil kahel on olnud liikumapanevaks jõuks vaimsed huvid. Nad on tulnud kõrbesse, et kuulata Ristija Johannese jutlust Jumala Pojast, tõotatud mehest, kes oli tulemas. Nad olid tulnud kõrbesse selleks, et elada teistmoodi ja sealjuures joonduda oma küllaltki askeetliku eluhoiaku ja karmi ütlemisviisiga õpetaja järgi.

Usun siiralt, et siin on meil, tänastel vaimulikel, kes oleme ühtaegu õpetajad, õpilased ja otsijad hinged, võimalik end ära tunda.
Me teame, et vaimulike väärtuste järgimisel ja oma tee leidmisel sõltub väga palju õpetajast. Selleks õpetajaks ei pea alati olema kirikuõpetaja, selleks võib olla kooliõpetaja, selleks võib olla sõber või lihtsalt kaasteeline. Ametivend Marko Tiitus rääkis eile konverentsi avades väga ilusa loo õpetajast, vanast mehest Jaan Krossist, kes temale omamoodi usku tunnistades andis väga ilusa ja selge näite, mida tähendab, kui sõnad ei ole lihtsalt üle huulte libisenud, kui need on kaalukad ja järelemõeldud. Tõeline õpetaja on see, kes annab oma õpilasele võimaluse näha suurt, mitte see, kes seisab suure ees.

Piiblist eeskujusid otsides ja tuues tunnen, et Ristija Johannes oli just selline tähelepanu vääriv inimene ja tõeline õpetaja. Me teame, et ta on ju enda kohta tunnistanud: mina ei ole Kristus, ma olen hüüdja hääl kõrbes. Samas aga panime kindlasti tähele, kui nappide sõnadega ja kui vägevalt pühakiri temast tunnistab: «Ja kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: «Vaata, see on Jumala Tall.» Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa.»
Olen endalt korduvalt küsinud, sooviga seda teksti mõista, et milline küll peab olema üks õpetaja või mis küll peab olema selle õpetaja ja õpilaste vahel varem toimunud, et üksikud öeldud sõnad omavad korraga sellist selgust ja kaalu. Tunnen, et nn õige õpetuse või jumaliku informatsiooni vahendamisest jääb siin kindlasti väheseks. Selliste vahendajatena me end preestritena ju sageli kujutame. Peab olema selgelt ühine tee ja kogemus. Peab olema usaldus.
Ristija Johannes ei ole oma kaasajas olnud selline kõrge eetiline ideaal, et kellelgi ei oleks talle midagi ette heita. Ta on olnud oma eluga teinekord isegi väga väljakutsuv ning terav oma ütlemistes. Aga siin, kus ta vaatab Jee-suse poole, nii et jüngritel on selles pilgus võimalik Kristust ära tunda, kus ta ütleb endast suurema ees seisma jäädes: «Vaata, see on Jumala Tall», on jüngrite jaoks kõik selge. Jüngritel on võimalik oma senine õpetaja maha jätta ja minna meistriga kaasa.
Andke mulle andeks minu isiklikud ja küllap ka emotsionaalsed kogemused, mida ma teiega järgnevalt jagada tahan. See tundub naljakana, aga kui ma mõtlen Ristija Johannese peale, tuleb mulle ikka meelde minu kunagine naaberkoguduse õpetaja Jüri Bärg. Ka tema oli selline mees, kes sageli kutsus esile väga erinevaid emotsioone, kuni selleni välja, et mõni pidas teda lausa vanapaganaks.
Mäletan aga ühte kohtumist temaga, mis on mulle palju tähendanud. Me olime kord Hageri koguduse leerilastega Juuru kirikut vaatamas ja Jüri Bärg võttis meid seal lahkesti vastu. Ta rääkis kuidagi erilise selgusega, isiklikule kogemusele toetudes õnnest – sellisest õnnelikuks tegevast äratundmisest, et Kristuse kirikuga seotud elu ei ole sihitu ekslemine ajas ja aja surnukslöömine.
Me saame oma lühikese eluperioodi jooksul – palju meile siis neid aastaid ikka kingitakse – elada mõtestatult, olles Jumala ja kaasinimese teenistuses. Meelde jäi ka tema mõttekäik, et tal oli raske aru saada kiriku nendest töötegijatest, kes võitlevad ainult oma töötingimuste parandamise pärast. Ta rõhutas: tegelikult me võiksime sellele ametile peale maksta, sest Kristus on meid vabaks ostnud ajastu tühjusest.
Küllap aja jooksul oleme õppinud nii mõndagi õpetajat tundma. Jeesus ütleb ühes oma mõistukõnes, et iga koolitatu on samasugune nagu ta õpetaja. Seega, kui miski hakkab minus kaasa helisema Ristija Johannese sõnadega nii, et ka mina võin tunnistada: «Vaadake Jumala Poja peale, tema on õpetaja», siis viimselt ei tule see kuulutus minust. Mina ei ole autor, kes vääriks autorikaitset. Pigem näitab see, et minugi elus on olnud neid õpetajaid, kes ei ole ennast õpetanud, vaid kes on mulle näidanud Jumalat.

Oleme siin mõelnud õpetajaks olemise peale. Siiski kõik ei sõltu ainult õpetajast ega ka teekaaslastest. Kõik ei sõltu ka kogudusest, kuhu me kuulume.
Kui jüngrid jätsid oma senise õpetaja maha ja lähevad Jeesuse järel, saavad nad varsti kuulda Jeesuse küsimust: «Mida te otsite, mille pärast te tulite?» Ei mingit kiidulaulu ega õlalepatsutamist, et küll on ikka armas, kui noored inimesed tulevad ja annavad oma elu Kristusele.
Nende käest küsitakse väga tõsiseid küsimusi. Mida sa otsid? Miks sa tahad kristlane olla? Kas see on perekondlik traditsioon, mida soovid järgida? Soovid sa kirikus ennast teostada ja karjääri teha? Soovid ehk elust põgeneda?
Mis on see põhjus, miks sa siin oled? See on väga oluline küsimus. Alles siis, kui me suudame sellele küsimusele vastata ja siiski Kristuse juurde jääda, oleme me jõudnud teatud selguseni. Mitte täna nii ja homme naa, vastavalt oludele, vaid, ma tean, mis mina usun.
Jüngrid vastavad Jeesuse küsimusele omapoolse küsimusega, nii nagu juutidel kombeks ja nii nagu meiegi seda oskame teha: «Kus sa oled öömajal?»
Siin on tekstilõik, kus eksegeesis võin komistada. Loodan siiski, et mitte sisu suhtes. Vanas piiblitõlkes oli siinkohal öeldud: «Kus sa asud?» Tundub, et jüngrid küsivad rohkema kui lihtsalt magamiskoha järele. Kus on see paik, kus Inimene võib rahu leida? Jeesus ütleb kord oma jüngritele: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu oma pea võiks panna.»
Jeesus kutsub õpilased enda juurde: «Tulge ja vaadake!» Enda juurde kutsumine on kristliku kuulutuse paratamatu ja väga tõsine osa. Me saame teist inimest aidata ainult teda enda juurde kutsudes ja lastes. Viimselt aidata on võimalik ainult sellega, milles oled ise aidatud ja mis endale on tähtis. See, et jüngrid said Jeesuse juures olla nii headel kui kurjadel päevadel, andis neile võimaluse olla hiljem apostlid ja õpetajad.
Oleme samal teel…
Aamen.
Jüri Vallsalu,
Lääne-Harju praostkonna praost, aasta õpetaja 2008

Jutlus on peetud EELK vaimulike konverentsi teise päeva armulauaga jumalateenistusel