Luterliku reformatsiooni 500. aastapäev ja Luterlik Maailmaliit 1. osa

1.

2017. a möödub 500 aastat luterliku reformatsiooni algusest.
Kuigi Martin Lutheri eesmärgiks ei olnud iseseisva kiriku rajamine, ei jäänud luterlik kirik siiski sündimata – viimselt ka sellepärast, et Lutheri järgijad rooma-katoliku kirikust välja arvati. Luterliku reformatsiooni käigus tõsteti kuulsate sola’de (ld «üksnes») kaudu taas keskmesse pühakiri, usk, Jumala arm ja Kristus: sola scriptura, sola fide, sola gratia, solus Christus.
Samas tõi reformatsioon kaasa kristlaskonna veelgi suurema lõhenemise: kaugeneti veelgi enam Kristuse soovist, «et nad kõik oleks üks». Kus me aga oleme täna, 500 aastat pärast reformatsiooni?
Luterlik Maailmaliit (LML) kiitis 12.–18. juunil 2013 toimunud nõukogu istungil, millest võtsid osa enam kui 40 LML-i liikmeskiriku liikmed, heaks erikomitee «500 aastat reformatsioonist» raporti. Selle eesmärgiks oli defineerida see, mida ja kuidas LML reformatsioonijuubeliga õigupoolest tähistada/meenutada soovib. Erikomitee koosnes kõigi LML-i seitsme regiooni esindajatest.
Kuna LML mõistab end luterlike kirikute osaduskonnana, ei ole alljärgnev liikmeskirikutele siduv; ometi on paljud liikmeskirikud juba avaldanud oma valmisolekut paikapandud teeviitasid järgida. Ühise suuna järgimine võimaldab ka tugevdada sidet üksikute luterlike kirikute vahel, mis omakorda haakub reformatsioonijuubeli tähistamise esimese eesmärgiga.

Reformatsioonijuubeli eesmärgid, põhimõtted ja väärtused
Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine aastal 2017 teenib vastavalt LML-i arusaamale kolme eesmärki, milleks on:
• LML-i liikmeskirikute osaduskonna tugevdamine,
• luterliku identiteedi üle arutlemine,
• oikumeenilise pühendumise süvendamine.
Nimetatud eesmärkidega haakuvad omakorda reformatsioonijuubeli kolm põhimõtet:
• reformatsioon on kodus terves maailmas,
• reformatsiooni kirikud on jätkuva reformatsiooni kirikud (ecclesia semper reformanda est),
• oikumeeniline avatus.
Vastavalt LML-i arusaamale peab reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine sisaldama ülemaailmset perspektiivi. Reformatsioon ja luterlus ei «kuulu» üksnes «klassikalistele» luterlikele maadele, vaid neist on juba ammu saanud maailmakodanikud. LML-i liikmeskirikuid on tänaseks 1421 ning nad ühendavad ühtekokku 70,5 miljonit kristlast üle kogu maailma. Neist pea 20 miljonit elavad Aafrikas.
Palju kirikuid, kuhu luterlus on jõudnud alles üsna hiljuti, ei kanna endaga kaasas mitmete Euroopa luterlike kirikute ajalugu, mida iseloomustab mõnes piirkonnas aastasadu väldanud konfrontatsioon rooma-katoliku kirikuga või teisal jälle riigi ja kiriku liigne seotus.
«Noored» kirikud toovad endaga sageli kaasa uusi perspektiive, aga ka uut vaimset ja vaimulikku jõudu, meenutades vahel «vanadele ja väsinutele» noorusliku värskusega Kristuse ja evangeeliumi vabastavat ja lohutavat sõnumit. See juhib omakorda küsimuse juurde luterlikust identiteedist. Kuulus põhimõte ecclesia semper reformanda est (mis leidis kasutamist ka Vatikani II kirikukogul) vajab ikka ja jälle reflekteerimist.
Pidevas reformeerimises olev kirik, pidevalt uuenev kirik vajab pidevat mõttetööd ja palvet, et mõista, mida tuleb muuta, mida tuleb kohandada, ning mis on see, mis peab alati püsima, mis ei murdu ja seisab muutumatult läbi põlvkondade. Samuti vajab luterlikes kirikutes järelemõtlemist see, millises osaduses on LML-i kuuluvad kirikud omavahel; kuidas nad mõistavad kahte väärtust, mis on sõnastatud olulisena reformatsioonijuubeli tähistamisel:
• ühtsus erinevuses,
• katoolsus ja kontekstuaalsus.
Enda traditsiooni ja tänapäeva üle reflekteerimine reformatsioonijuubeli kontekstis ei ole aga mõeldud selleks, et end teistest õdedest-vendadest Kristuses eristada ja lahutada. Tähelepanuväärne on see, et nii reformatsioonijuubeli ühe eesmärgi kui ka põhimõttena on nimetatud oikumeenilisust.
Reformatsiooni 500. aastapäev on esimene suurem reformatsioonijuubel, mida on kavas tähistada oikumeenilises vaimus. Nähtamatu kirikuna oleme juba praegu ühendatud õdede-vendadega Kristuses, nähtava kirikuna oleme alles selle poole teel. Ometi ühendab meid paljude kristlastega enam asju kui lahutab.
(Järgneb.)
Anne Burghardt

1 Kuni käesoleva aasta juunis toimunud LML-i nõukoguni oli ametlikuks liikmeskirikute arvuks 143. Tingituna EELK ja E.E.L.K. ühinemisest on ametlikuks liikmeskirikute arvuks nüüd 142. Kuna E.E.L.K. kuulus LML-i rajajate hulka (EELK ühines LML-iga aastal 1963), otsustas nõukogu ühtlasi rahuldada EELK taotluse olla edaspidi arvatud LML-i üheks asutajaliikmeks.

Ilmunud veebiajakirjas Kirik & Teoloogia (http://kjt.ee/2013/06 )