Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks 5. osa

5.
Alles 1958. a hakkas Werling taas kirjutama sugulastele Luksemburgis, kes ei olnud temast 1940. aastast enam midagi kuulnud ja ei uskunud, et ta enam eluski on. Samuti ei teadnud sugulased seda, et ta oli sõja ajal olnud Eestis Apostelliku Administratsiooni esindaja ja seega praktiliselt Eesti katoliku kiriku pea. Werling ise ei maini seda ka oma hilisemates kirjades, nagu ta ei nimeta ka Jeesuse Seltsi, mille liige ta oli.
29. märtsil 1949 oli Luksemburgi päevalehes Das Luxemburger Wort avaldatud lühike teadaanne, mis tugines Vatikani raadio teatele, et vahistatud on jesuiidipreester Henri Werling, kes oli sõja ajal olnud ajutine apostellik administraator Eestis Tallinnas. Vahistamise põhjuse ja asjaolude kohta ei osanud leht lähemat teavet anda. 
Nõukogude ametivõimude püüdlused pärast aastat 1945 – sõja-aastatel, kui oli vaja, et usklikud sõjas osaleksid, anti neile veidi hingetõmbeaega – olid selgelt suunatud sellele, et kaotada kirik ja religioon. Et see ei saanud toimuda ühe hoobiga, võeti kasutusele aeglase õõnestamise ja järjekindla tagakiusamise poliitika.
Kirikutel oli rangelt keelatud tegelda noorsooga ehk ühiskonna tulevikuga. Lähtuti sellest, et kui sulgeda üha rohkem kirikuid ja lubada preestriametisse vähem inimesi, kaob kirik aja jooksul iseenesest. Protsessi kiiren­damiseks ei peetud paljuks ka piis­­koppide ja preestrite naeruvääristamist, nende kohtlemist kurjategijatena ning kirikuhoonete rüüstamist.
Aastatel 1950–1960 sundvõõrandati enam kui pooled kõigist Baltikumi katoliku kirikutest ning need muudeti laohooneteks, kultuurimajadeks, klubi- või tantsusaalideks. Eriti brutaalseks kirikuvastase võitluse meetodiks oli aga paljude kirikute ümberkorraldamine ateismi muuseumideks.
Kuid mõlemad veel alles olevad katoliku kirikud Tallinnas ja Tartus pääsesid eelkirjeldatud rüüstamistest. Põhjus võis peituda selles, et nõukogude võim ei näinud niigi väheste liikmetega katoliku kirikus reaalset ohtu. Seda aga, et kirikud sellel ajal põranda all edasi tegutsesid, tõestavad eelkõige just tänapäeval ligipääsetavad Nõukogude salateenistuse arhiivid.
Paater Werlingi viimaseks elukohaks sai endine katoliku lastekodu Kodasemal, mille peapiiskop Profittlich veel aastal 1935 Kesk-Eestis asuvas Paide maakonnas ostnud oli. Selles majas, mis oli hiljem Esna kolhoosi kasutuses, oli paater Werlingil õigus elada koos eespool nimetatud Poolast pärit jeusiidi Kasimir Kantskiga (1889–1970), kes tema eest vastavalt vajadusele hoolitses. Neil aastatel üritasid Werlingi sugulased Luksemburgist Moskvas asuva Légation de Luxembourg vahendusel korraldada tema naasmist Luksemburgi. Üks Werlingi õdedest oli Luksemburgi endise riigiministri Emile Reuteri (1874–1973), kes oli sel ajal Luksemburgi suursaadikuks Püha Tooli juures, vennanaine.
Henri Werling ei tahtnud vanaduspäevil enam ühe­legi kaaskondsetest koormaks olla. Ta soovis jääda surmani maale ja inimeste juurde, kuhu Jumal oli ta saatnud. Werling pidas iga päev oma toas koos vend Kasimiriga püha missat. Ühes oma viimastest kirjadest õdedele-vendadele läänes mainis ta, et kui jõuaks veel ühe raamatu kirjutada, oleks selle pealkiri «Õnn olla katoliiklane».
2. veebruaril 1961 käis paater Henri Werling viimast korda Tallinnas pihti vastu võtmas. Kuna ta tundis end liiga nõrgana, viidi ta haiglasse, kuhu ta aga jääda ei tahtnud. Nii viidi ta autoga tagasi Esnasse, kus ta 22. veebruaril südamenõrkuse tõttu suri. Tallinna Pühade Peetruse ja Pauluse koguduse juht Mikelis Krumpans lasi tema surnukeha pealinna toimetada, kus see 26. veebruaril Liiva kalmistul mulda sängitati. Matusetalitusel viibis ka noorem­preester ja hilisem kardinal Janis Pujats (snd 1930). Katoliku kirikul oli selles linna lõunaosas asuvas surnuaias Teise maailmasõja algusest oma väike maatükike.
Peapiiskop Profittlichit ja paater Werlingit peetakse katoliku kirikus tänapäevani märtriteks, esimest veretunnistaja ja teist usutunnistajana.  Püha Ignatius Antiookiast on öelnud: «Märtrite veri on kiriku seeme.»
Uue aastatuhande alguses, 2000. aasta 20. veebruaril toimus Tallinna toomkirikus kõikide Eesti märtrite mälestuseks oikumeeniline jumalateenistus, millel osalesid lisaks piiskop Erwin Enderile, toonasele Eesti apostellikule administraatorile, ka Eesti metropoliit Stefanus ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit. Lisaks jumalateenistusele peeti esimest korda pärast reformatsiooni toomkirikus ka katoliku missa, mille käigus mälestati peapiiskop Profittlichit, paater Henri Werlingit ja paljusid teisi tundmatuid Eesti märtreid.
Praegu meenutab oma usukindlusega Eesti katoliku kiriku ajaloos aukohale tõusnud, Luksemburgist pärit jesuiidi elu ja tegevust saksa jesuiit Christoph Wrembeki poolt Eestisse rajatud fond «Henri-Werling-Stiftung».
Bodo Bost
Tõlkinud Anu Põldsam
(Lõpp.)