Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks 3. osa

3.
Kuid tumedad pilved, mis olid Hitleri võimuletuleku ning 1939. a Hitleri ja Stalini vahel sõlmitud kokkuleppe tagajärjel Euroopa kohale kerkinud, olid jõudnud juba ka Eestisse.
Nii oli Eesti riigipea Konstantin Päts juba 1934. a võtnud endale diktaatorlikud volitused. Opositsioonijuht Artur Sirk (1900–1937) aga hukkus pärast kaht ebaõnnestunud riigipöördekatset salapolitsei eest põgenedes – ta kukkus aknast alla ning tema surma asjaolusid lähemalt ei uuritud, politseiraportis seisis surma põhjusena enesetapp. 
Samal aastal otsustas paater Werling (nagu ka piiskop Profittlich) pärast seda, kui ta oli 1936. aastal viimast korda oma kodumaad Luksemburgi külastanud, kus tema vend Ferdinand Werling nende perekonnale kuuluva panga ellujäämise nimel võitles, ordu juhatuse nõuandel Eesti kodakondsusesse astuda.
17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti ning õige pea sunniti see väike riik ka Nõukogude Liiduga liituma.
Vatikani üks 1920ndate idasuunalise poliitika kaugemaid eesmärke – Eesti kaudu Nõukogude Liidus misjonitööd teha –, sai 20 aastat hiljem Nõukogude Liidu Baltikumi tungimisega peapeale pööratud.
Nõukogulikke kirikuvastaseid seadusi hakati nüüd ka Eestis administratiivsete meetmete abil täie tõsidusega ellu viima. Uute võimulolijate esimeseks kiriku vastu suunatud otsuseks oli nuntsiatuuri likvideerimine.
Vatikan oli üksikute lääneriikide kõrval neid väheseid, kes mitte kunagi ei tunnustanud Balti riikide vägivaldset liitmist Nõukogude Liiduga. Nuntsiuse väljasaatmisele järgnes peaaegu kõigi kirikule kuulunud hoonete sundvõõrandamine ja neisse nõukogude sõdurite elama paigutamine.
Lisaks mõnedele poola ja ühele prantsuse jesuiidile otsustasid ka peapiiskop Profittlich ja ülemvikaar Werling paigale jääda, et oma karja mitte hätta jätta.
Peapiiskop ning Werling pidid selleks jagama ühtainsat tuba Pühade Peetri ja Pauluse kiriku kõrvalhoones. Koolides keelati usuõpetuse õpetamine ning mõlemad tegutsenud katoliku lasteaiad suleti. Lisaks sellele külvas uus valitsus viha kirikute vastu ka avalikkuse seas.
Peapiiskop Profittlich, kes juba aimas, et ta võidakse küüditada, tegi oma 14. jaanuaril 1941 kirjutatud kirjas kardinal-riigisekretär Maglionele ettepaneku määrata tema võimalikuks järeltulijaks apostelliku administraatori kohal Henri Werling.
Teine maailmasõda ja selle tagajärjed Eesti jaoks
Veel enne seda, kui Hitleri-Saksamaa 22. juunil 1940 Nõukogude Liitu ründas, küüditati 14. ja 15. juunil 15 000 eestlast, sealhulgas kogu haritlaskond, Siberisse. Pealinnast taganevad Nõukogude väed arreteerisid veel 27. juunil peapiiskop Profittlichi ning viisid ta kaasa Venemaa sisealadele, kus talle esitati süüdistus Saksamaa kasuks luuramises.
Toimus lavastatud kohtumõistmine, mille käigus Profittlich ühe tegelikult NKVD ridadesse kuulunud kaasvangi esitatud tunnistuse alusel surma mõisteti. Profittlich suri enne otsuse täideviimist 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas. Ilmsiks tuli see kõik  aga alles ligi 50 aastat hiljem, kui NKVD arhiivid avalikkusele kättesaadavaks tehti.
Paljud eestlased tervitasid sakslasi kui nõukogude ikkest vabastajaid, aga loodetud iseseisvuse taastamist nende tulekuga ei kaasnenud. Vastupidi, ka Saksa okupatsiooni ajal jätkus terror, ent see oli peaasjalikult suunatud 1000 siinse juudi ja 10 000 punaarmeelase vastu.
Eestisse jäänud katoliku preestrite seast oli kõige pikaajalisem kogemus vaieldamatult Henri Werlingil. Seetõttu nägi ta enda ülesandena valitsenud olude kiuste kiriku elu võimalikult hästi uuesti korraldada.
Kõigepealt teatas ta peapiiskop Profittlichi lähedastele tema arreteerimisest ning üritas ühe Saksa kaplani kaudu uuesti Püha Tooliga ühendusse astuda. Lisaks kaotati mõned Nõukogude okupatsiooni ajast pärit piirangud.
1942. a mais külastas Eestit Läti peapiiskop Springovics Riiast, kes pärast Profittlichi vahistamist oli vastutav ka Eesti alade eest. Ja Püha Tooli korraldusel pühitses ta 11. mail 1942 Henri Werlingi ajutise apostelliku administraatori ametisse. Samal päeval pühitseti pärast sajandite pikkust vaheaega katoliku preestri ametisse ka eestlane – Alexander Dordett (1916–1984).
Samas mõjus paater Werlingi püüdlustele Saksa okupatsiooni ajal kirik uuesti jalule aidata pärssivalt viimase prantslasest jesuiidipaatri Bourgeois’ SJ väljasaatmine maalt.
1944. a juulis ja augustis naasis Eestisse Nõukogude armee ning ühes sellega jätkati kohe ka aastal 1941 alustatud nõukogudeliidustamise poliitikat.
(Järgneb.)
Bodo Bost