Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest 3.

3.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Osaduseta elu on poolik, aga tee osaduseni võib olla valus ja pettumusi täis. Ma arvan, et yksildase lapsena ning vaimse edemusega täiskasvanuna, kes hiljem koges võõristust akadeemilises ringkaitses ja euroopalikus kultuuris, otsis ta seda osadust eluaeg. «Kes Jumalat tahab viimseni tunda, sel pole teed mööda inimestest» – nii ta seda sõnastas. Ja sama asja teine kylg oli intellektuaalne otsing eri ajastutes, et paljude kultuuride tarkused saaksid mingiks hõlmavamaks synteesiks.
Vist oli ta alles siis, 51. eluaasta paiku saanud piisavalt palju võtmeteemade yle mõelda, paraja jao kannatatud ja armastatud, et jõuda oma «õpetuse» – kui seda nii nimetada – terviklikuma kokkuvõtmiseni. Õpetus kypses vist ka seetõttu, et olid tekkinud vastuvõtjad. Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis oli asunud õppima uus põlvkond noori teolooge – Toomas Paul, Vello Salum, Jaan Kiivit juunior, Peep Audova, Kalle Kasemaa ja teised. Neil loengutel käis ka yks mitteteoloogist otsija, lasteaiakasvatajast usklik Ebba Miikman, keda Masing väga hindas.
Tartus kohtasid teda oma stiili otsivad andekad noorluuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Jaan Paavle ja Andres Ehin, orientalist Linnart Mäll, hiljem folklorist Kristi Salve, laulumehed vennad Sarved, näitleja Jaan Tooming, merebioloog Tarmo Soomere jt. Aga neil paljudel, kes nimetasid end tema sõpradeks või õpilasteks (nagu Evald Saag, Aira Kaal ja Isidor Levin), oli tihti väga raske elada selle osaduse vääriliselt, laiendada seda kogu oma elule – need olid Uku intensiivsused ja ulatused, mitte nende omad.

See erinevus või vastuolu mõjus mitmeti. Oli nii suurt andumust ja koostööd kui solvumisi, kadedust ja teravusi. Mõned kaugenesid ja pettusid, mõned hullusid, mõned rahunesid ja leidsid õpitule oma rakenduse – selge on, et ta mõjus keelatusest hoolimata või ka just selle keelatuse, erinevuse võlu tõttu väga sygavale. Isegi siis, kui kõigest aru ei saadud – tema mõistmine käibki ehk mingite ylelugemise ringidega.
Väike vaimne kogukond jäi Masinguga ju ka neil sõjajärgsetel aegadel, kui ta eriti kindlalt põlu all oli. Nende Vilde tänava kodu oli oaas teelistele ja Uku raamatukogu on tänaseni ainulaadne. Ja yks oluline, läinud sygisel lahkunud inimene on veel mainimata – tema isikliku uuenemise lähe oli vana sõbra tytar Leena Kiivit. See suhe oli olnud pidev. Uku tundis teda väiksest peale, neid sirgus Uku silma all tuttavlikult kauniks, elas Tartus koolis käies nende verandal ja yhel hetkel juhtus midagi – mis see oli, seda me enam teada ei saa –, mis pani ta uskuma, et nad tunnevad yksteist eelmistest eludest, et Leena on tema muistne naine, kes selles elus juhtub olema noorem, aga see ei muuda iidset seost. Pani nad nägema yksteises Jumalat.
Sellel Uku armsamal oli kummalisel kombel sama linnuline perekonnanimi, mida kandis esimene tydruk, kes mulle siin maailmas meeldima hakkas. Leena kehastas talle, paljusid platoonilisi vaimseid sympaatiaid kogenud 51aastasele mehele, midagi ainulist. Seda näitab ka hellitusnimede hulk, mis ta Leenale pani – see hellitusnimede panemise komme oli tal paljude lähedaste suhtes. Ta kirjutas, et «Leena vallandas minus alati midagi uut».

Armastusest on ta oma märkmetes öelnud, et see on «igavene noorus, võime vahetada olemust, olla kestahes ja needki, keda ei saa kujutella ega sõnastada praeguste mõistetega. Olgu need, keda nimetasin palimplastideks, või Shaw’ tulevikuinimesed, kes oma välimust, samuti sisemust mu meelest võivad muuta milleks tahes – rukkipääks, maasikaks, täheks või Linnuteeks – inimese vaim saab siis olla kõik». Seda poetas ta oma märkmetes armastusest science fiction’i romaanides, aga ulme oli selles seisundis tõeks saanud. 
Lyhikese armuaja vältel – läitumine, põlemine ja piinarikas teiste intriigidest kustutatud saamine pea kolme aasta jooksul, ning veel aastaid valusalt tuha all miilamine – oli ta oma sõnul «võimatu võimalikkuse» lävel, «Buddha oleks öelnud Nirvaanas, Jee­sus jumalariigis». Mingi aja pidevalt, päevade ja nädalate kaupa, hiljem, kui see seisund vaenlaste poolt lagundati, ainult hetkiti. Uku lemmik pole inimestele nende hetkede saladusi suusõnal avaldanud. Kui teda Vallo Kepi filmis rääkida paluti, jäi ta jutt väga yldiseks. Ma arvan, et see on õige. Midagi peab siin maailmas kuuluma ainult kahele ja see jääb vaimses plaanis sellisenagi alles, sest, nagu Uku kirjutas, «see, mida tundnud on kaks, enam ei kao».
Kusagil Niitude perearhiivi laekas on ka vanad armastuskirjad, mida Uku Leenale saatis. Olen mõnda neist mustandite kujul kunagi lugenud ja võin öelda, et tegu on äärmiselt diskreetse materjaliga, mida ehk ei avalikustatagi.
(Järgneb.)