Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest

7.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Magellani laulude puhul muutus vorm ja elavnes sisu. Pärast täpseid rytme ja riime sai väljenduslaadiks improvisatsiooniline vabavärss, vahel lakooniline, vahel lehekylgede pikkusi tiraade sisaldav – sellega sarnaneb veidi ka hilisem, kuuekymnendate lõpus kirjutatud laulude kogu «Kurtes Taevaskoja lagunevat kallast».
Seal on ilusaid kohti, kus ta nukrutseb tyhja tänase pärast, proovib taibata olnut ja loitsib selle vahel peaaegu elusaks, aga need on ainult meenuvad tykid majast, mida ei saa enam edasi ehitada. See on ikkagi elu kaeblik mäletamine.
Aga Magellani ajal oli Ukul veel lootust ja jõudu mitme mehe eest. Koduses arhiivis on fotod tema suvistelt matkadelt ja õnnelikest hetkedest – sealt vaatab ju vastu hoopis teine nägu, keda hilisema morni Masinguga seostada nagu ei oskagi. Kutsun teda mängu võetud poisikeseks, aga see mäng ise oli midagi jumalikku ja piiridest väljuvat.
Mulle tundub, et vallaoleku seisundites kirjutas ta nagu lovehoogudega, lehekylgede äärtele vahel maagilisi märke joonistades, liikudes luule, loitsu, tähendamissõna ja essee vahel ning tekste hiljem siit-sealt parandades ja kompileerides. Igatahes on tegu unikaalse käsikirjaga.
Muidugi, miski kirjanduses pole päris analoogiata. Vana Testamendi prohveteid ja põlisrahvaste nõidu võib kindlasti ta mõjutajateks pidada.
Pikkade ridadega, prohvetlikult ja hoogsalt kirjutas moodsal ajal juba Walt Whitman, kelle «Rohulehed» ilmus Kaburi tõlkes just tollal, 1962, ning kelle stiil leidis mõni aasta enne «Magellani-perioodi» jätku ameerika biitnikes – Ginsbergi psyhhedeelses vohamises ja Kerouaci nägemuslikes proosalaamades. Need asjad võiksid vist seostuda pigem läänlaste jaoks.
Masingule endale istus Conrad Aikeni kõneviis ja midagi on selle luule rahulikemates liikumistes justkui ka hiina keskaja looduslyyrikast ja sellest, mida praeguse reaalsustundega saame kutsuda Eesti imaginaarseks ajalooks.

Ammugi oleks aeg, et see maailmakirjandusse kuuluv teos valikuliselt inglise keelde tõlkida – väljastpoolt saaksime kuulda, kuhu Masing tänasel maailmaluule kaardil asetuda võiks.
Et mõned luuletused on väärt yle tõlkepiiri minema, seda uskus ka Masing ise, kui ta «Teatan Sulle, Linnutee…» oma veidi raskepärasesse ja ehk pisut wellsiliku maiguga inglise keelde tõlkis. Mina tegin enda lõbuks kaks pisikest tõlget (ilmusid Estonian Literary Magazine’i 2009. a kevadnumbris, kus on ka Masingut muulastele tutvustav artikkel, mille autoriks Kylliki Kuusk), aga kus on see mees, kes teeks näiteks 70, kaotamata inglise keeletõeluses liikudes masinglikku mahla?
Kui nyyd maailmataustalt pilk Eesti poole pöörata, siis midagi meie luule jaoks olulist toimus kuuekymnendate alguses ju Tartuski – Artur Alliksaar oli Siberist tulnud ja alul veel suur vabavärsi vastane, kuid hakkas tasapisi tekitama oma alliteratiivset ja voogavat stiili, kus kohtusid keele-ekstaas ja armastuse romantiline, trubaduurilik ekstaas. Ilmselt oli tema tegevuse taga peale mängulusti ka veidike Keroauci proosa mõju, sest seda meest proovis Artur tõlkida.
Masing ja Alliksaar elasid Tähtveres ju õige lähestikku ja käisid aeg-ajalt ka läbi. Ja varsti hakkasid Uku juures käima noored poeedid. Kap­linski «Tolmust ja värvidest» ning Luige esimesed kogud ei oleks sellised, kui nad poleks Masingut tundnud, aga see ei kahanda kummagi andekust luuletajana. Kõigil on oma õpiaeg.

Milline oli siis nende Magellani-laulude stiil? Ta ise ytleb avaldamata luuletuses «Lase minna…», et tahaks rääkida keeles, «mida mõistab mu veri jäädava haua äärel / kolm silmapilku». See on arhaiseeritud ekstaatiline kõrgstiil, kus on syvenevaid arutlusi, palveid ja nägemusi. Mingi temaliku sakraalsuse võimalus.
Paljud käsikirjad näitavad parandusi ja ymbermõtlemisi, mõni tajutud kujund oli nii võimatu, et täpsustus läbi mitme väljenduse. Ekstaasiga tihedalt kõrvuti on äärmine ahastus, raev ja põlgus – Masingu negativismi puhul võiks meelde tuletada Krishnamurtit, kes ytles, et opositsioon pole loov või loominguline.
Minugi meelest on Uku õigest elust rääkides edasi aitavam ja olulisem kui halisedes ja kirudes, kuigi ma saan aru, et tal oli ahastuseks vägagi põhjust ning ka prohvetiviha on loomulik reaktsioon, aga negativism on langemine duaalsuse ja hindaja pinnale, suuditamisse (vrd vene судить), nagu setod selle kohta ytlevad – see ongi alati vaev.
(Järgneb.)