Lauluga läbi Ameerika 6.,7.

Hamilton-Buffalo-New York

Laupäeva, 22. juuli hommikul ärkasime teadmisega, et täna on lauluvaba päev. Päeva alustasime vara. Kella 8 paiku kogunesime Hannes Aasa maja juurde, kus meid ootas kollane koolibuss. Teel Buffalosse tegime pooletunnise põgusa peatuse Niagara kose juures. Suur, lai ja kuulus kosk üle vaadatud ning igal võimalikul moel jäädvustatud, suundusime kõik kokkulepitud paika, kus pidime bussi vahetama, et üle piiri sõita. Ootamine aga venis… Tunnise hilinemise järel rändasime kärmelt teise bussi ning algas sõit piiri suunas.

Piiril tekkis paar takistust, mis tänu Jumalale lahenesid kõike arvestades väga kiirelt. Bussiaknast võis jälgida, kuidas meie reisi suur organisaator Linden Viinalass jooksis bussi ja piirihoone vahet. Üle piiri jõudes oli nii mõnelgi kahtlane tunne, kas me ikka jõuame lennukile. Isiklikult tundsin, et vajame tõesti imet ja kogesin bussis istudes, et palved on teel…

Aga siis: Buffalo lennujaama jõudsime 12.20 ning lennuk pidi väljuma 12.55. Algas meeletul kiirusel check-in ning väle liikumine lennuki suunas. Misjonikoori liikmete arv järjest suurenes lennukipardal ja kui siis Linden koos paari viimase kooriliikmega saabus, tervitasime neid sooja aplausiga. Aga see, et meil oli lauluvaba päev, ei pidanud siiski paika. Meeleolu oli nii ülev ja tänu täis, et me ei suutnud end tagasi hoida ning lihtsalt laulsime lennukis istudes ühe laulu… ja siis veel ühe… ja siis veel ühe lennukikapteni soovil. Jumal üksi teab täpselt, miks me lend hilines rohkem kui 1 tund. Süda oli tõesti tänu täis!

New Yorki lennujaamast sõitsime tellitud bussiga Long Islandile North Port’i kirikusse, kus me järgmine päev jumalateenistusel paari lauluga teenisime. Õhtuse söögi ja majutuse oli organiseerinud samuti North Port’i kogudus. Kõhud täis ning kõigil majutajad teada, suundusime ööle vastu, et järgmisel hommikul vara jälle vormis olla. Isiklikult olin väga tänulik ja rõõmus, kui silma lõpuks kinni sain.

Kaie Tilk

(Järgneb.)

7.

Elamuslik New York

Saabunud oli reisi viimane õhtu Ameerikas ning ühtlasi leidis aset meie viimane esinemine. Misjonikoor oli järjekordselt riietunud rahvarõivastesse, mis olid reisi jooksul eriti kalliks saanud. Laulnud olime kolme nädala jooksul juba õige palju, kuid hetkekski ei tundunud mulle, et meie repertuaar on igavaks muutunud või tähenduse kaotanud.

Vastupidi, iga esinemisega sai mulle selgemaks laulude väärtus, nende sõnades peituv mõte ning see vägev jõud, mis meie esinemisi ja kogu reisi kandis. Pärast kontserti tänasime eriliselt Maarjat, Lindenit ja Janice’i, meie suuri teejuhte. Olime valmistanud neile kolm laulu, mis sisaldasid palju naljakaid mälestusi ja toredaid hetki, ja kandsime need ette. Südamest – suur tänu!

Kuigi oli saabunud juba hilisõhtu, avanes meil siiski võimalus külastada öist Manhattanit. Enne minekut olime palves, et ka reisi viimane õhtu oleks hoitud ja kaitstud. Sõites valitses bussis tõeline ärevus, mis oli ka põhjendatud, sest olime teel ju Manhattanile, mida olime näinud vaid filmides. See suurlinn jättis täiesti erakordse mulje. Ringi jalutada saime seal umbes paar tundi. Selle aja jooksul jõudsime jalutada piki 5th Avenue’d, mis oli täis tohutult kirevaid reklaame ja muidugi uskumatult kõrgeid hooneid. See oli tõesti võimas elamus.

Järgmisel hommikul teadsime, et olime jõudnud reisi lõpusirgele. Tänasime ja jätsime hüvasti oma võõrustajatega ning suundusime bussiga lennujaama poole. Misjonikoor oli kaheks grupiks jagunenud, et taas lennukile astuda – ja koju sõita. New Yorgi lennujaamas tuli meil tunde oodata, kuid see meid ei heidutanud, sest meil OLI, millest rääkida.

(Järgneb.)