Lähenedes aastale 2017 2. osa

2.
Pärast 14. sajandi eelreformaatori John Wycliffi algatusi sai reformatsiooni teerajajaks Lutheri kaasaegne William Tyndale. Nii nagu Luther tõlkis ka tema Piibli algkeeltest oma emakeelde ja juhtis äratusliikumist, suri aga märtrina juba 1536. aastal. Tyndale ei olnud ainus, kes rõhutas põhimõtet, et kogu Uus Testament muudaks inimeste igapäevast elu.
Reformatsiooni lastelasteks pidasid end nii usulise kogemuse tähendust rõhutanud nelipühilased kui ka Lutheri kirjutiste uuendavat mõju esile tõstnud metodistid. Täpsemalt teoloogilises mõttes arutledes on nelipühi doktriinist rääkimine ülimalt problemaatiline ning sellel peatus oma ettekandes ka prof Frank Macchia, öeldes, et nelipühi liikumisi ühendab vaid rõhu asetamine usulisele kogemusele. Kogemust on aga võimalik sisuga täita, tõlgendada ja põhjendada paljudel erinevatel viisidel.
Kui K. Delikostantis küsis, missugune on Püha Vaimu toimele rõhku asetava liikumise seisukoht filioque küsimuses, siis selguski, et omapoolse arvamuse väljatöötamine selles küsimuses ei ole nelipühi liikumiste seisukohalt oluline. Erinevus seisneb siin selles, et idakristlus usub Püha Vaimu väljumist üksnes Isast, läänekristlus aga Isast ja Pojast (ehk filioque).
Reformatsioonile metodismi perspektiivist lähenenud professor Ulrike Schuler, kes töötab Reutlingenis, peatus pikemalt Lutheri Galaatia kirja kommentaari ning Rooma kirja kommentaari eessõna mõjul John Wesley usulise pöörde suuna kujunemisele. Et teise impulsi ärkamisele andis hernhuutlus ja krahv Zinzendorf, siis võibki metodismis näha luterluse mõjul sündinud, luterluse mõttele lähedast liikumist ja kirikut, mis samas kannab endas oma sünnimaa Inglismaa vahetuid geene.

Tänapäeva globaalsemad mõõtkavad
Värskendavalt mõjus Brasiilia luterlikes kirikutes viimasel ajal arenev kooliealiste noorte ja üliõpilaste piiblilugemisgruppide kujunemine ja kooskäimine. Kui grupp kasvab ligi kümneliikmeliseks, jaguneb see kaheks. Noorte piiblilugemisgruppide tööd püütakse seostada kirikupoolse perekasvatustööga. Teoloogia kontekstuaalsust rõhutanud dr C. Beise-Ulrich tõi ka teise näite, kuidas Ladina-Ameerikas seostatakse ristiteoloogiat võitlusega sotsiaalse õigluse eest. Kristuse kannatus ja inimeste kannatused on õpetuslikult ja eluliselt arusaadavad ning kiriku tegevuses ka rakendatavad.
Aafrika kristluse alguses on võimalik näha Aleksandrias töötanud Clemensit ja Origenest. Siis tuli aga pikk paus. Doktor Kenneth Mtata iseloomustas kristluse hilisemat levimist Aafrikas nõnda, et seda soodustas suuremal osal mandrist juurdunud traditsiooniline uskumus, mille kohaselt vaimse ja füüsilise vahel ei ole selget piiri. Pigem mõeldakse nii, et vaimne on esmane ja vormib ainelist. Läbi sajandite kandunud ja praegugi elav uskumus, et surnud elavad edasi elavate keskel, toetab niisugust teoloogiat ja praktikat, kus Püha Vaimu tööl ja avaldustel on suur osakaal.
Umbes 40 aastat tagasi kõneles prof Evald Saag, et kristluse tulevikku hakkab tugevalt mõjutama Aafrika. Nüüd on käes see aeg, kus Euroopal on põhjust tõsiselt arvestada nende põhimõtete ja praktikatega, miks Mustal Mandril kristlus tugevneb. Tänapäeval kasvabki luterlus peamiselt Aafrika arvel ning sealsed kogudused tuletavad meile meelde seda, et elav ristiusk peab suutma pakkuda tervet ja moraalselt korraldatud elu. Niisugust, mis tervendab kogu ühiskonda.

Pilgust lähematele aastatele
Reformatsiooni liikuma pannud jõudu esindav Saksamaa on juba usupuhastuse 500. aastapäeva tähistamise poolel teel. Ajavahemikus 2007–2017 arendatakse igal aastal tegevust erinevatel teemadel, sealhulgas muusika, kunst, inimõigused. Väiksemate maade ja kirikute jõuvarud on napimad, kuid näiteks Slovakkia ja Ungari kirikutel on kava olemas ja tegevust alustatud. Seminari viimasel päeval oli aega kõnelda ka tegevuskavadest. Enim oli kuulda vajadusest jagada ressursse nii, et välditaks kattuvust ja killustatust.
Esiteks on hea alguses kujundada ülesannete jaotus kolmel tasandil: kirikute valitsused, kirikute asutused ja kogudused. Teiseks tuleb kindlaks määrata peamised sihtgrupid ja vastavalt nendele konkreetsed tegevused. Leidsime ühiselt, et kirikute valitsuste ja asutuste peamine ülesanne on varustada kogudusi töövahendite ja oskustega kohapeal töötamiseks (tool-boxes for congregations). Kolmandaks teemaks kujunes suhtlemine meedia ja üldsusega.
Lõpetuseks reformatsiooni aastapäeva tähistamiseks valmistumise põhimõttest ja liikumapanevast jõust. Selleks on õigupoolest küsimus, millele leitav vastus määrab paljus tulemuse. Kuidas täidab ecclesia semper reformanda ehk alaliselt uuenev kirik Jee­suselt saadud põhiülesannet Mt 28:19–20: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud…»?
(Lõpp.)

Randar Tasmuth, teoloogiadoktor