Kiriku lauluraamatu olemus ja kavandatava lauluraamatu proovikivid dogmaatika vaatenurgast 2. osa

2.
Niivõrd kui koguduselaulus kuulutatakse rõõmusõnumit, on sellega seotud ka Jumala ligiolu tõotus – tõotus, et tema tuleb meie juurde, kingib ja jagab end meile. Teisiti üteldes: Ta äratab ja kinnitab meie usku, uuendab meie elu. Seega, kirikulaul on inimeste pöördumine palve ja kiitusega Jumala poole, kuid kirikulaulu kaudu pöördub Jumal ka inimeste poole.
Just asjaolu, et koguduse ühise laulu kaudu hakkab kõlama evangeelium, s.t Kristus ise on kohal ja kogetav – just see asjaolu kannab kirikulaulu kõiki teisi rolle ja tähendusmõõtmeid. Ma kordan: kirikulaul vahendab inimeste palvet ja kiitust, kuid usutunnistuse ja evangeeliumikuulutusena vahendab kirikulaul ka Kristust ennast. Kristuse kohalolu ja enesejagamine on aga see, mis ehitab kirikut – seda kirikut ja kogudust, kes ka Jumala poole pöördub lauldes ning tunnistab tema ees pattu, tänab ja ülistab teda suurte tegude eest, hüüab teda kõiges hädas appi.
Nõnda ei ole kirikulaul üksnes laul, mille kaudu väljendame oma taotlusi ja pühendumist, oma mõtteid, kogemusi ja tundeid, vaid see on ka laul, mille kaudu Kristus ise, kolmainu Jumal kingib ennast, uuendades ja kujundades nii ümber meie südame ja elu. Ühine koguduselaul ja teisedki jumalateenistusel tegusalt osalemise viisid, mida lauluraamat koos oma ülejäänud sisuga toetab, lasevad kogeda esiteks seda, kuidas jumalateenistuse subjektiks ehk tegevuse kandjaks ei ole mitte vaimulik üksinda, vaid kogu ristirahvas, kirik tervikuna.
Teiseks laseb ühine koguduselaul aga kogeda ka seda – ja just siin asub nii kiriku jumalateenistuse kui kiriku lauluraamatu tõe kriteerium –, et jumalateenistus ei ole mitte üksnes dialoogiline sündmus inimeste vahel, kus vastastikku lauldakse, kõneldakse, kuulatakse ja viiakse läbi teatud toiminguid, vaid et tegemist on inimeste ja Jumala avaliku ühise suhtlussündmusega, mille lätteks ja aluseks on kolmainu Jumala osadustahe. Jumalateenistusel on kohal ja tegutseb Jumal ise. Jumalateenistus on sündmus, mis toimub Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ja väes.

2.2. Ma ütlesin, et kiriku lauluraamatu keskne ülesanne on aidata kõlada koguduse ühislaulul. Samuti ütlesin, et kirikulaul on esmaselt evangeeliumikuulutus muusikas – seega võrreldav ja võrdväärne näiteks jutlusega. Nii on selge, et kirikulaulu tuleb esmalt vaadelda tekstilise-muusikalise tervikuna. Ühtlasi on aga kirikulaule koondaval lauluraamatul väga tähtis koht usulise kirjandusena, s.t mitte ainult lauldava, vaid loetava tekstina. Paralleeli võib tuua näidenditega, mille n-ö algne koht on teatrietendus, kuid mida loetakse ka kirjandusena. Kirikulaul on usuline luule. Lauluraamat on kiriku usuluule kogu. See osutab ühelt poolt kirikulaulu teksti sisulisele esmasusele. Teisalt aga ei ole kirikulaulu kõlamine ja õnnestumine lauluna võimalik ilma muusikata.
Vahel on iseloomustatud kirikulaulu tarbetekstina, millel puudub kunstiline väärtus. Ilmselt võib keegi samas vaimus ütelda, et muusikaliselt on tegemist tarbekaubaga, millel puudub kunstiline väärtus. Selline kirjeldus võib iseloomustada faktilist asjade seisu ühe või teise kirikulauluga ühenduses või isegi ühenduses mingi või suure osaga lauluraamatust. Täiesti ekslik oleks aga pidada sellist kirjeldust kirikulaulu olemuse sõnastuseks – otsekui kuuluks kirikulaulu juurde tarvilikult teksti ja viisi kunstiline küündimatus.
Meie kirikulaulu osatine sõnastuslik ja muusikaline küündimatus võib küll olla hetkeseis või tõsiasi, kuid uue lauluraamatu eesmärgiks ja ideaaliks peaks kindlasti olema kasvatada usulaulude osakaalu, mis oleksid õnnestunud nii sisuliselt kui vormiliselt, s.t mis kõnetaksid ka luule ja muusikana. Kunstiline väärtus ei pea tähendama keerukust ja elitaarsust. Lihtsus ja lauldavus ei pea välistama esteetilist elamust. Tõepoolest, usukogemus ja usu keel on väga lähedalt, suisa lahutamatult seotud poeetilise ja muusikalise keelega ning nende õnnestunud kasutamisega.

2.3. Dogmaatika vaatenurgast peatun lähemalt kirikulaulu ja lauluraamatu sisul. Nagu öeldud, on kirikulaulul ja -muusikal mitmesuguseid ülesandeid, mis kõik juurduvad evangeeliumi elavas vahendamises. Kirikulaul pakub selleks väga rikkalikult võimalusi. Seetõttu on kirikulaulu puhul kohane rõhutada, et kirikulaul ja lauluraamat on läbivalt hingehoiu instrument. Lauluraamat on nii inimesele üksikult kui kogudusele lohutuse ja tröösti raamat, sest tõotab usku, lootust ja armastust. Sealt leiab lohutust ja kinnitust kimbatuses ja katsumustes, leiab julgustust ja tuge elus edasiliikumiseks. Oma temaatilise rikkusega aitab kirikulaul erinevates eluolukordades näha uusi võimalusi ja avab tulevikku.
Lauluraamat on hingehoiu instrument, olles usus süvenemise ja usus kasvamise – lühidalt usuhariduse – raamat. Kirikulaul pakub usu sisude edastamiseks suurepäraseid võimalusi.
(Järgneb.)
Thomas-Andreas Põder, teoloogiaprofessor