Kirik kui organism 1. osa

Ettekanne Õpetajate Konverentsil 21. jaanuaril

Mis sünnib, see elab ja kasvab.
Mis kasvab, see muutub ja sureb.
On ka taimi, kes peaaegu et jäävad.
Nad on korraga endised ja ei ole ka. Nad on.

Kirjutasin selle salmi viitamaks korraga nii piiratud elueaga inimestele kui ka püsivale kirikule, kes koosneb elavatest inimestest. Õlipuud küll muutuvad, kuid jäävad tuhandete aastate jooksul siiski samaks puuks. Nii kirik kui inimene on organismid, üks allegooriliselt ja teine tegelikult. Järelikult on nii kiriku töötajaid kui ka kirikut tervikuna kirjeldades kohane kasutada organismi sümbolit; nõnda kõnelen ma nii kirikust kui ka kirikut moodustavast üksikisikust – ja mitte liikme, vaid vastutava töötegija seisukohast. Töötegijad ei ole üksnes vaimuliku ameti kandjad.
Valmistudes selle aasta Õpetajate Konverentsiks, kirjutas (e-post 19.10.2002) Veiko Vihuri: «Lõpptulemuseks peaks siiski olema dokumendiks vormistatud nägemus EELK-st tänases Eestis ning realistlik arengukava, mille järgi oleks nii kiriku juhtimisorganitel kui kogudustel võimalik tegutseda. See dokument võiks valmida 2004. aasta Õpetajate Konverentsiks. See peaks vastama küsimustele, kes me tahame EELK-na olla, millist rolli etendada ning mida ette võtta, et oma eesmärke täita.»
Konverentsi peateema ja aasta 2003 üldine arendusteema – Üks ihu, palju liikmeid: kirik kui organism ja organisatsioon – kujunes konverentsi toimkonnale saabunud ettepanekute selekteerimise tulemusena. Tänan igat ettepaneku saatjat. Minu ettekandele aitasid värvingut leida aga esiteks aasta jooksul loetud vaimulike e-kirjade sisu ja teiseks sagenenud teated, et vaimulikud loobuvad ametist ja väsivad tööst.
Need tõigad näitasid selgelt töötegijate huvide, vajaduste, mõtteviiside ja hoiakute suurt erinevust ja osutasid väsimise kui probleemi tõsidusele. Käesoleva töö eesmärk on aidata kiriku töötegijatel analüüsida enda ja oma suhete seisu ning leida teid parandamaks olukorda.
Kirik koosneb elavatest inimestest. Kirikut kui organismi võib jagada mitmeks tasandiks – kogudus, praostkond, allasutus, kirikuvalitsus jne. Igal tasandil kehtivad samad seaduspärasused. Kui meie ei pööra tähelepanu tööd pärssivatele teguritele ega otsi jõuduandvaid vahendeid töös ja elus, siis maksab see end kätte väsimusena, tõhususe ja tulemuslikkuse puudusena, närvilisusena.
Pealkiri Üks ihu, palju liikmeid vastab lühidalt küsimuse kes me oleme ühele põhiaspektile. Ihuna ei ole kirik algatatud, moodustatud ega koostatud, vaid sündinud. Looduses organismid sünnivad, elavad ja surevad. Organismina on kirik küll jääv, kuid tema liikmed, organid, elavad nagu kõik muud elusolendid.
Minu ettekanne peatubki küsimusel, kuidas mainitud organism jaksab, kuidas toimivad ihu ja tema liikmed, kus liikmeteks ehk organiteks on surelikud inimesed. Kiriku toimimise ekstrasuuna ja intrasuuna aspektidest iseloomustab pauluslik organismiekklesioloogia just intrasuuna poolust, jaksava olemise funktsioneerimist.
Paulus kujutas kirikut kui Kristuse ihu, milles vajatakse kõiki liikmeid. Seejuures põhjustab ühe liikme kannatamine vaeva teistele liikmetele, ning kui ühte austatakse, siis rõõmustavad sellest teisedki (1Kr 12:12–30).
Selles artiklis kujutan ma organismi korraga mitmel tasandil, et võimaldada selle skeemiga kogudustes ja praostkondades edasi töötada. Organism võib olla töörühm, kogudus, praostkond või iga töötegija. Vaatlen siinkohal ka üksikisikut organismi seaduspärasuste vaatenurgast.
Enamik kiriku töötegijaid on korraga paljudes töö- ja inimsuhetes, ühtedes alluvana ja teistes juhina. Alati aga oleme horisontaalsuhetes paljude teistega. Seetõttu leidkem igaüks end kord ühes, kord teises rollis ja seoses ning mõtelgem konkreetsele olukorrale ja püüdele säilitada jõudu ja perspektiivi.
1. Igal organismil on anatoomia (tõlkes lahti lõikamine) ja füsioloogia (tõlkes loomuseõpetus) oma vajaduste, nõuete ja seaduspärasustega, mida ei ole kasulik pikka aega eirata. Kirik toimib oma tööd tegevate liikmete kaudu, kelle elu kvaliteet on kiriku kui terviku toimimise alus.
Inimese vajadusi saab jagada mitmeti, kuid ka nii, et üks osa neist suundub inimese enda poole. Need on vajadused, mida ta ootab, igatseb, vajab mujalt tulevana – see on hea sõna ja tunnustus. Teise poole moodustab tarve anda, korda saata, ja see suundub endast väljapoole. Ekstrasuunal peitub vajadus tegevuse eesmärgistatuse ja mõttekuse järele.
Inimese neid kahte põhivajadust võib tähistada kui enese alalhoidu ning kui missiooni täitmist. Neist esimene tähendab, et vaimulikel ja ilmiktöötajatel on nii vaimulikud kui ilmalikud vajadused. Teine põhivajadus viitab töö eesmärgistatusele ning mõttekusele. Mõlemal puhul ilmneb suurema puudujäägi korral peatselt organismi haavatavus. Samas on organism olukorra paranedes tervendatav ja tugevdatav. Iseloomulikuks motoks on, et terve organism vastutab oma organite heaolu eest.
Randar Tasmuth
(Järgneb.)