Kes on meie saatuse sepp? 3. osa

3.

„Vanad“ noored

Kunagi olid nad oma koguduste noorte hulgas võtmeisikud ja praegugi on kiriku struktuuriüksustes nende käes mitmed ametid, kuigi nad ise on juba hilistes 20ndates ja ka 30ndates. Paljud neist on juba oma pere loonud, kuid kuna nad on oluliselt nooremad kui koguduse vaimulik või juhtkond, siis on nad ikka veel „koguduse noored“. Nad hoiavad traditsioone mingil määral elus, kuid neil ei ole palju järgijaid ja nad ei kipu võitlema noorema põlvkonna pealekasvu eest kirikus, pigem hoiavad omaette või omavahel kokku.

Usklikest ja kirikliku taustaga peredest pärit noored

Vaimulike, kirikumuusikute, koguduste aktiivsete liikmete lapsi, kes on ilmselt käinud pühapäevakoolis ja/või kristlikus koolis, on päris palju. Võimalik, et nad jõuavad leeri, kuid pärast ikkagi noorterühmaga ei liitu (kui see juhtumisi olemas on) ja koguduses teiste noortega ega vanema põlvkonnaga ei sotsialiseeru. Võib-olla sellepärast, et noorterühmas on valdav evangelikaalsus, mis leeritöösse ei ulatu, ja vanem põlvkond nende vastu huvi ei tunne. Nad ei hakka võitlema oma koha pärast kirikus, vaid jäävad pigem vaikselt eemale või siirduvad mõnda kogudusse, kuhu neid kutsutakse ja päriselt vastu võetakse. Neil on üsna kindlad arusaamised, millisesse kogudusse nad kuuluda ei taha, isegi kui nad seda oma vanematele sõnadega ei väljenda.

Leeri tulnud noored

Õige vanus jõudis kätte ja tuldi leeri, võib-olla keegi kutsus, võib-olla olid teised pereliikmed selles koguduses leeris käinud. Paljud leeri tulnud noored ei positsioneeri end esialgu kirikus kuidagi. Suuremates leerigruppides, kus on eri vanuses inimesed, on nad pigem „nunnud“ ja „pesamunad“, nad ei saa ega taha olla revolutsionäärid ja keegi ei ootagi neilt seda. Teised aga tulid leeri väga kindla sooviga oma koguduses midagi suurt korda saata või olla vähemalt osa millestki suurest. Nemad kogesid aegamööda, et on koguduses harjumuspärastes tegevustes pigem jalus.

On teada, et noored otsivad oma kohta elus, sõpru, vajavad sotsiaalset heakskiitu ja kuuluvust. Nad on sotsiaalselt ja ühiskondlikult väga tundlikud ja tahavad maailma muuta paremaks, aktsepteerida erinevaid, kaitsta loodust ja endast nõrgemaid. Leeri kaudu nad seda ei saa, see pole leerikursuse eesmärk. Lapsi ja noori on õpetatud autoriteedile kuuletuma ja kirikus nad õpitut kindlasti kahtluse alla ei sea. Kuid läbi intervjuude ja vestluste jäi kõlama küsimus: miks meid üksi jäetakse? Miks ebaõiglusega ei tegeleta? Miks me ei saa kirikus rääkida meile olulistel teemadel ja midagi päriselt tähtsat teha?

Tublimad kogudused püüavad leeri tulnud noori kaasata noortetöösse, mille all mõistetakse noortele mõeldud tegevusi ja ajaviidet, kus noored on vastuvõtja rollis. Otsitakse abi professionaalse noortejuhi palkamisest, kuid selline noortetöö ei suuda võistelda mitmesuguste huviringide ja muu sotsiaalse tegevusega. Kirikus pakutav kipub olema ajast maha jäänud, hädine, sildistav ja kohtlev. Samuti on sellisel noortetööl professionaalsust otsides oht muutuda huviklubiks, kus veelgi võib süveneda päriselust ja ka usust võõrandumine.

Kristlike koolide noored

Eesti mitmest kristlikust koolist on juba välja läkitatud üheksandaid klasse, 15–16aastaseid noori tarku maailmavallutajaid on teele saadetud, ilma et keegi neid päriselt kogudusse oleks suutnud liita. Seda viimast võib ju püüda ümber lükata väitega, et enamik nendest noortest käis leeris ja on kirjade järgi EELK täieõiguslikud liikmed.

Paljud nendest käisid tõesti leeris, isegi noorteleeris, ja see on väga hea. Leerikursuse ja kooliürituste ajal käiakse kirikus ja vanad inimesed näevad rõõmuga, et noored on olemas. Siis aga need noored kaovad. Nad õppisid teenistuse ajal õiges kohas püsti tõusma ja lauluraamatut kasutama, isegi piiblilugusid nad tunnevad, aga kogudus neile koduks ei saanud.

Sellest on tuline kahju, sest nad on Jumala sõna kuulnud ja see on nendes kasvama läinud, aga nad ei õppinud oma usust rääkima, see oli liiga püha, et sõnadesse vormida, see nende pühapäevausk. Õnneks leiavad paljud nendest endale siiski vaimuliku kodu mõnes koguduses, kes oskab ja julgeb nad vastu võtta ning aidata neil oma usku ja teadmisi mõtestada ja kasutada. Kuid pigem ei ole see siis enam EELK kogudus.

Ja veel terve hulk noori,

kes end kuidagi kiriku ja usuga ei seosta, kuigi osa neist õpib gümnaasiumis usundilugu (https://vikerraadio.err.ee/1148650/kirikuelu-noorte-huvi-usukusimuste-vastu-usupuhastuspuha), mõnel on veel mälestusi vanavanematelt, kes käisid kirikus. Paljud nende hulgast on sotsiaalselt ja ka poliitiliselt aktiivsed, räägivad kaasa nendel teemadel, mis neid endid puudutavad. Aga kirikus me neid ei näe ja kiriku jutt jääb neile kaugeks. Ka usklike noorte jutt on neile võõrastav. Neil pole isegi võimalust kriitiliselt usu ja religiooni asjades kaasa mõelda ja valikuid teha, sest neil puudub selleks keel. Religioonina mõistavad nad pigem sünkretistlikku segu nende oma arvamustest ja tõlgendustest.

(Lõpp.)

Annely Neame