Kallist Hellamaani – palju toredaid inimesi, 1.

«Viuuuuuuu…» kostab vile pakiraami alt ja tagumine kumm vajub sekundite jooksul lössi. Ütleks heal meelel kõva häälega paar rumalat sõna, kui sest midagi kasu oleks. Aga ei ole. Tõstan  ratta teistpidi ja hakkame kummi lappima, päike kõrvetab kuklasse.
Saaremaa rattamatk sai ette võetud selleks, et käia (õigemini sõita) 10 päeva jooksul läbi kõik teele jäävad kirikud. Kokku sai neid päris palju – 15, kilomeetreid 628 ja Saaremaale tiir peale.«Viuuuuuuu…» kostab vile pakiraami alt ja tagumine kumm vajub sekundite jooksul lössi. Ütleks heal meelel kõva häälega paar rumalat sõna, kui sest midagi kasu oleks. Aga ei ole. Tõstan  ratta teistpidi ja hakkame kummi lappima, päike kõrvetab kuklasse.
Saaremaa rattamatk sai ette võetud selleks, et käia (õigemini sõita) 10 päeva jooksul läbi kõik teele jäävad kirikud. Kokku sai neid päris palju – 15, kilomeetreid 628 ja Saaremaale tiir peale. Et vähe kergem vändata oleks, võtsime kaasa ainult magamiskoti ning jäime peavarju osas peamiselt külalislahketele pastoraatidele lootma. Sõiduhuvilisi oli algul 10 ringis, kuid siis tulid ette tööd-tegemised, tervisehädad, liiga palav ilm, ning lõpuks rändasime kolmekesi.
Esimene päev
Kuidas ratastega Saaremaale saada? See aeg, mil kitsarööpmeline raudtee Virtsu viis, on lootusetult möödas, nii et tuleb rattad Pärnu rongile laadida ja sealt sõitma hakata. Rong väljub täiesti kriminaalsel kellaajal ehk kell 6.47 hommikul, see-eest jõuame aga Audru kirikusse jumalateenistusele. Õpetaja Tiina Janno tervitab meid rõõmsalt, kirikumüüride vahel on õndsalt jahe.
Juba enne Vatlat saab selgeks, et tee on kogu aeg ülesmäge ja iga järgmine asula näib tasahilju eest ära liikuvat. Ilmateate poolt lubatud muutliku suunaga tuult pole ka olemas; tuul on alati ühest suunast ja nimelt vastu.
Karuse ja Hanila kirik on väikesed nii hoone kui ka koguduse poolest – ühes 20, teises 45 liikmeannetajat. Teenistus toimub 2 korda kuus, kirikute ümber on aga rohi niidetud ja Hanilas pannakse pühakojale uut põrandat.
Kui õpetaja Kaido Saagilt meie Virtsu öömaja asukohta küsin, õpetab ta telefonis lahkelt: «Keerake n tänavasse, näete pikka ridaelamut, minge viimasesse boksi, seal on võti seespool ees.» Selgub, et Virtsus võib ka autoaknad lahti ja võtmed süütelukku jätta, ei juhtu midagi.
Teine päev
Rattur saab praamiga mandrilt Muhule ilma igasuguse järjekorrata, ennelõunaks jõuame Katariina kirikusse. 13. sajandil ehitatud pühakoda on üks paremini säilinud keskaegseid kirikuid Saarte praostkonnas. Hele ja helge kirik, kahjuks on keskaegsed freskod lohakate restauraatorite käes kannatada saanud. Aga järelejäänugi tekitab oma ilu ja vanusega aukartust. Kui hea, et kirik on teelistele lahti!
Koguva külas longime mööda kiviaedadega ääristatud tänavaid ja kiikame sisse rookatusega talude väikestest akendest. Muhu muuseum on küla osa, eksponaattalude kõrval käib igapäevane elu. Praegu aga valitseb roiutav palavus ja liikvel on ainult üksikud turistid.
Eemu tuulikus ostame veskimees Jüri käest ümmarguse Muhu leiva ning sõidame üle Väikese väina tammi Saaremaale. Õnneks pole Orissaarde palju maad.
Püharisti hosteli perenaine Külli Preiler juhatab meile toa kätte ja näitab kirikusaali ka. «Ah, Helen on organist? Taizé laule oskate? Tehke siis üks muusikaõhtu!»
Tulemegi kell 10 õhtul kirikusaali tagasi, lisaks meile veel paar kohapealset inimest, ja laulame elektrioreli taga Taizé laule. Saal on hämar ja hääled kõrvetavast päikesest natuke ära, kajakad kisavad akna taga ja lained loksuvad laisalt vastu jahisadama paadisilda. Üks ilusamaid elamusi viimasel ajal.
Kolmas päev
Et ees on 100 km sõitu, sellest enamus teadmata kvaliteediga kruusateed, tõuseme vara üles. Kui hommikusöögiks pannkooke (väga häid!) vohmime, vangutab Külli pead – täitsa hullud, sellise palavaga lähevad Saaremaale ringi peale tegema. «Tahaks teid veel elusalt näha,» lehvitab ta optimistlikult.
Tee äärde jäävad Maasi ordulinnuse varemed, mille keldri sammassaalides on praegu näitus. 400 aasta eest taanlaste poolt õhku lastud linnust restaureeritakse ning seal on huvitavat vaatamist küllaga. Ka Jaani kiriku leiame mere äärest üles, paraku sinna sisse ei saa.
Leisis keerame teelt kõrvale, et vaadata üle Angla tuulikud ja Karja kirik. Päike sulatab asfalti ja võtab võhma välja, nii et kiriku juures oma aia maasikaid müüv naabermaja poiss on tõeliselt teretulnud. Kirikut valvav proua teab rääkida 14. sajandil ehitatud kiriku iseärasustest: kooriruumi lakke maalitud paganlikud sümbolid, kalasoomustest tehtud tall altarikattel, igivana kantsel, krutsifiks, barokne kroonlühter. Võidukaare ühelt küljelt vaatab alla Aleksandria Katariina, teiselt püha Nikolaus. See viimane, ehkki meresõitjate kaitsja, on ehk ratturitele ka abiks?  
Panga pank on oma majesteetlikkuses vaatamist väärt, tuletornist näeb lisaks ära veel pool Saaremaad. Õnneks on siit Mustjalga vähe maad, sealne koguduse esimees Leevi Kahm ootab meid juba pastoraadi trepil. Hilisele õhtule vaatamata teeb ta meile ringkäigu Mustjala kirikus, mis on üks Saaremaa nooremaid (19. saj). Seal asub Saaremaa esimene taastatud kontsertorel, millel väiksusele vaatamata (üks manuaal ja 8 registrit) palju kontserte antakse.  
Kiriku seinaäärtes hiilib rohehallitus nagu enamikus Saaremaa kirikutes, aga siin on juba remondiks plaanid tehtud. Paraku tahab remont 3 miljonit, mis koguduse sajale liikmele selgelt üle jõu käib.
Ööbime kiriku kõrval pastoraadis, isegi madratsid tuuakse teelistele külje alla. Elu on ilus!
Neljas päev
Sõidame Mustjalast Kärlasse ning teeme tiiru ümber Kärla kiriku. Karujärve vesi on peaaegu kehatemperatuuril, see ei leevenda palavust kuigivõrd. Alles Tagamõisa poolsaare kõrgel idaserval hakkab tunduma, et midagi on hingata. Väike metsatee lookleb kadakate vahel mööda pankranniku serva pakkudes teelistele ühe ilusa vaate teise järel.
Peale Kuriku ja Suuriku panka keerame Kihelkonna poole, Undva pank jääb meist täna nägemata. See-eest lippas päeva jooksul üle tee mitu metskitse ning pea kohal lendasid sookured.
Kihelkonna pastoraadis ootavad dušš ja pehme voodi – väga teretulnud nähtus. Akna taga lärmavatest varestest ei lase ükski unine ennast häirida.
Viies päev
algab pudru ja maasikamoosiga pastoraadi suures söögitoas. Ronime Kihelkonna kiriku torni ja vaatame üle Eesti vanima oreli. Huvilisi on kirikus rohkesti, lahke proua suudab pühakoda tutvustada nii eesti, vene kui ka saksa keeles.
Laename pastoraadi perenaiselt kohaliku kaardi ja sõidame Kuusnõmme, et Vilsandil ära käia. Rattad tuleb poolsaare otsa parkida ja jalgsi üle laidude edasi kahlata. Õnneks on vesi madal, ulatub Käkisilma sügavaimas kohas vaevu vööni, ja poolel teel korjab meid peale suur veoauto, mis saarele töömehi veab. Urinal üle kivide ja läbi vee ukerdav KRAZ on atraktsioon omaette, mina nägin sellist viimati aastaid tagasi Kaukaasia mägedes.
Ülemaailmsed vilsandlaste päevad on algamas, aga hetkel pole saarel peale päevitamise, ujumise ja ilusate loodusvõtete suurt midagi teha. Uhke eurorahade eest püstitatud turismitalu seisab praegu tühjalt.
Vilsandil on nii palju kiile, et meie ümber kõlab lakkamatu metalne tiivaplagin. Ämblikud on kadakatevahe võrke täis kudunud, maa ja mere piiril õitsevad helelillad randastrid.
Tagasitee tuli omal jalal läbi käia – kõik 10 kilomeetrit, aga see läks üllatavalt lihtsalt. Meie suureks kergenduseks oli teejuhatajatel õigus ning eksimine tõepoolest võimatu, sest elektriliinid jooksid pea kogu aeg meie peade kohal. Ja kohe Noogimaa algusest hakkas paistma Kihelkonna kiriku kodune torn.
(Järgneb.)

Kaie Tanner