Jakob Kukk – külaküreest piiskopiks 3. osa

Jakob Kukele antud ametitunnustest on tänaseni kasutusel piiskopisau ning kaelarist. Riho Saard on 2015. a seoses Urmas Viilma peapiiskopiks seadmisega kirjutanud EELK piiskoppide ametitunnustest raamatu „Piiskopkondade, piiskopiameti ja insiigniate ajalugu Eestis“.

Suhted Keila kogudusega piiskopiks valimise järel
Piiskopiks valimise järel pühendus Jakob Kukk terve EELK ülesehitamisele ning mõistetavalt jäi tal Keila kogudusega suhtlemiseks aega väga napiks. Lugedes Köögardali sissekandeid koguduse kroonikas, tundub see teda pisut riivavatki, kuna piiskop Kukk pidas õpetaja Köögardalist väga lugu.
Köögardal kirjutab: „Oma eelkäija, piiskop Jakob Kukk’ega olin ma hääs vahekorras, kuigi meie jäime „Teie“ pääle kuni piiskopi surmani. /—/ Millegi pärast pidas piiskop minust lugu, üteldes, et mul olevat selge mõistus. Sellepärast saadeti mind ühte ja teise kohta, kus just tarvis oli selget mõistust.“ Piiskopi esindajana käis ta koos praost Thomsoniga uue perekonnaseisuseaduse pärast riigivanem Teemanti jutul, eksperdina kohtus, et lahendada Lihula koguduse tüli vallandatud köstriga; 1922. a Hiiumaa visitatsioonil jne.11
Jakob Kuke piiskopiks ordineerimise järel valiti Keila koguduse õpetajaks Ado Köögardal, kelle introduktsioon ehk ametisseseadmine toimus 4. detsembril 1921. a. Introdutseerija oli piiskop Kukk, teda assisteerisid praost Thomson ning Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Tallmeister. Piiskop pidas Jh 21:15–17 alusel introduktsioonikõne, õpetaja Köögardal jutlustas Lk 12:49 alusel. Jumalateenistus oli nii rahvarohke, et kõik ei mahtunud kirikusse, mistõttu praost Thomson pidas väljas teise jutluse Js 42:1–9 alusel. Jumalateenistusele järgnes kirikumõisas pidusöök ning koguduse vara üleandmine.12
Kuigi piiskop Kukk jõudis oma ametiaja jooksul piiskopina jutlustada Keilas vaid üks kord 1922. a, osales ta nii mõnigi kord ootamatult jumalateenistusel. Kord ka koos haridusminister Rahamäega.13 Samuti külastasid Köögardalid ja Kuked korduvalt Alfred Kalmi (niimoodi, palataliseeritult, on seda nime käänanud nii mõisas töötanud vanavanaema kui ka sealses viinavabrikus sündinud vanaema), töösturit ja Keila mõisa omanikku.
Väljaspool kirikut kõneles piiskop Kukk Keilas õpetaja kutsel kaks korda: uue koolimaja nurgakivi panekul 8. septembril 1929. a ja koolimaja pühitsemisel 21. septembril 1930. a. Koolimaja pühitsemisel osales ka professor H. B. Rahamägi.14
Üldiselt positiivsete mälestuste kõrval ei tohi jätta märkimata piiskop Kuke tüli Keilast saamata jäänud palga pärast. Selgituseks olgu öeldud, et vaimuliku palk koosnes tsaariaja lõpus kahest osast: riigi kaudu laekuvast rahalisest osast ning maaomanike tasutud regulatiividest natuuras. Kui Jakob Kukk Keilast lahkus, oli tal saamata hulk vilja, puid jms, mis oli maaomanike kohustus. Regulatiivide võlga nõuti sisse rahas turuhindade alusel. Köögardal kirjutab: „Muidugi ei olnud mõnelegi võlglasele see armas ja kerge maksta, kui ta 10 aastat vahest ei olnud maksnud ja nüüd kõik nõuti korraga politsei kaudu vastuvaidlemata korras sisse. Kirjutati mitu korda kirikuvaenulikes ajalehtedes ja anti mõista, et piiskop olevat ahne, miks ta nõudvat palka tagantjärele, kuna ta ju ilma selletagi ära elanud. Mõistlikud inimesed ütlesid siiski: „See ju ta teenitud palk ja tal on õigus nõuda. Mispärast peaksid ka võlglased mitte maksma, kuna ju korralikke maksjaid oli küll ja need õigusega nuriseksid, kui nüüd võlglastele peaks kingitama!““15
Kirikunõukogu venitas asjaga viimase piirini, kuni piiskop teatas, et kui võlgu võlglastelt sisse ei nõuta, nõuab ta nende väljamaksmist koguduse eelarvest. Täiskogu otsustas lõpuks, et võlad jäävad võlgnike kanda.
Joel Siim
(Järgneb.)

11 Keila kiriku kroonika, lk 24.
12 Keila kiriku kroonika, lk 3.
13 Keila kiriku kroonika, lk 24.
14 Keila kiriku kroonika, lk 25.
15 Keila kiriku kroonika, lk 25.

Pildigalerii: