Immaculata – meie ideaal 3. osa

«Kogu väljavalitud rahva ajalugu on lahing Jumala ja kuradi vahel tema paljude maskide all.»
Stehlin viitab ka Maarja kuulutusele La Salette ilmutuses (1846), mille kohaselt enne lõppu hakkavat maailmas valitsema valerahu, kus inimesed mõtlevad ainult iseenda lõbudele, Rooma kaotab usu ja saab Antikristuse paigaks. Pärast II Vatikani kontsiili kehtib, et «isegi Kiriku ametlikud institutsioonid on vaenlase käes». Kiusatakse taga ustavaid kristlasi, kes austavad Maarjat, kogu kirikliku tegevuse rõhk on «maistel ja inimlikel asjadel».
Osaletakse «nn parema maailma, kõrgema elustandardi loomisel ning inimväärikuse ja maise õnne edendamisel», kus «on kõik inimesed sõbrad». Stehlini hinnang tänapäeva katoliiklusele on resoluutne: «Selline nägemus kristlikust elust on tegelikkuses pärispatu ja selle tagajärgede eitamine.»
Stehlin kutsub üles uuele ristiretkele: «Deus vult! «Jumal tahab seda» – see oli keskaja ristirüütlite laul ja lahinguhüüd.» Ta ei rõhuta aga lahingutegevust, vaid vaimset sõda: «KATOLIIKLIK SÕJARETK on misjon – patuste pööramine, võitlus hingede pääsemise eest.» Ka ristisõdija nimetused saksa (Kreuzfahrer) või inglise (crusader) keeles ei rõhuta sõdimist, vaid rändamist.
Ristiretkega seoses kerkib taas Maarja kuju: «See on Püha Ema, Kiriku misjoniplaan, ajend, mis on tuhandeid misjonäre maailma kõige kaugematesse nurkadesse saatnud.» On tähelepanuväärne, et Maarja austamine oli tähtsal kohal saksa ordurüütlite seas, kelle kaudu sai meie kodumaast Maarjamaa! Stehlini järgi tuleb praegu astuda «ristisõtta kunagise kristliku Lääne taaskristianiseerimiseks ja tagasivõitmiseks Immaculata lipu all» – see on vaimne sõda. «Iga kristlane peaks otsustama astuda väeteenistusse Maarja armees, et võidelda usu ja moraali eest, Kiriku ja kristluse eest.»
Lisaks ülalesitatud kriitikale (Maarja liigkeskse rolli, lausa jumalikku ausse tõstmise ja absoluutse kuuletumise osas temale) esineb Stehlini käsitluses teisigi küsitavusi.
Esile kerkib ka vildakas jumalapilt, otsekui keskaegse rüütli projektsioon, mis selgitab «igavese hukatuse hädavajalikkust ja põhjendatust» solvamise näitega. «Kõrvakiil, mis tänavapuhastajale antakse, on solvamine, suurem solvamine on aga see, kui kõrvakiil antaks linnapeale, ja veel suurem, kui see oleks riigi president. Solvamine muutub aga lõputult suureks, kui solvatav on kõrgeim kõigist olevustest, nimelt Jumal.» Lõputult suure solvamise tagajärjeks on igavene hukatus, mida nõuab solvatu õigus.
Et aga Jumal oma armastuses ei soovi hüljata inimkonda (kes Talle kõrvakiile jagab ja kelle patusüü on lõputult suur, mida keegi inimestest ei suudaks kanda), teisalt aga tuleb õiglus maksma panna, siis pidi – nii formuleeris keskajal Canterbury Anselm oma lepitusteooria – Jumal võtma enda peale asendava karistuse kandmise inimkonna patu eest, et õiglusnõue oleks rahuldatud. Seepärast toodigi Kristuse ristiohver, valati veri ning pandi seeläbi maksma õigus, et nüüd saaks Jumal olla armuline kõigile, kes Tema armastuse vastuarmastuses vastu võtavad.
Kas on aga õige sel viisil kirjeldada Jumalat, kes õpetab Jeesuse sõnul pigem vastupidist: kui sind lüüakse põsele, keera ette teine? Miks enne teise põse ettekeeramist ei tule siis «õiglus» karmilt maksma panna? Miks üldse nähakse «õiglust» verevalamises? See on pigem rüütlite vaade, mille nad vääralt projitseerivad Jumalassegi. Kristus tõi oma elu ohvriks armastusest meie vastu, mitte juriidilise «õiguse» saavutamiseks: Tema ohver oli armastuse-, mitte õiguseohver. Jumal teadis ette, et ilma vereta ei pääse – Ta tunneb oma inimesi ja teadis, et nad Tema Poja hülgavad. See pole aga mingi printsiip, vaid lihtsalt fakt, et ilma ohvrita ja vereta ei ole teed Jumala juurde. Ortodoksi kirik on algusest peale hüljanud Anselmi «juriidiliseks» nimetatud teooria.
Stehlin on kriitiline ka Bütsantsis kujunenud süsteemi suhtes, kus keiser tõstis ennast üle kiriku (tsesaropapism) – sama juhtus Venemaal tsaariga (kuni Lenin hakkas kirikut hoopis hävitama). Ka see oli hukatuslik, kui saksa keisrid püüdsid kehtestada paavsti üle võimu keskajal, Napoleon uusajal.
Ent tuleb küsida: kas pole samasse ritta kuuluv Hitler mõneti hoopis Saksa ordu järglane, kui ordu muutus reformatsiooni aegu ilmalikuks Preisimaaks, saades Saksa keisririigi eellaseks? Kas pole Saksa ordus levinud Maarja austamine mõjutanud koguni poola katoliikluse marioloogilist suunitlust?
Vihkasid ja kadestasid ju poolakad nagu eestlasedki sakslasi. Võiks koguni edasi fantaseerida ning küsida: kas pole omaaegse võimsaima armee Saksa Wehrmacht’i õrnade naistelaulude («Lili Marleen», «Erika» jt) taustaks samuti kunagine Maarja austamine Saksa ordu n-ö sõjajumalannana (et kompenseerida sõja toorust)?
(Järgneb.)
Arne Hiob, teoloogiadoktor