Immaculata – meie ideaal 1. osa

Selle pealkirja all ilmus 2007. a katoliku preestri Karl Stehlini raamat Neitsi Maarja kohta. Katoliikliku vaate järgi on Jeesuse ema Maarja sündinud ilma pärispatuta, olles seega plekitu (ladina k immaculata), et olla võimeline sünnitama patust puhast Poega, kes on maailma Lunastaja. Õpetus Maarja pärispatuta eostamisest levis keskajal ning vastava dogma, mida ei tunnusta ei protestandid ega ortodoksid, kinnitas paavst Pius IX 1854. a. Järgnevalt toimus katoliikluses rida Maarja-ilmutusi (Lourdes 1858, Fatima 1917 jt), kuni paavst Pius XII kinnitas 1950. a dogma Neitsi Maarja ihuliku taevassevõtmise kohta (millist usku leidus kristluses teadaolevalt alates 4. sajandist).
Kriitikute väitel on sellega antud Maarjale niivõrd kaalukas positsioon Kristuse kõrval, mida tal pole ei Piiblis ega vanakiriklikus pärimuses. Vatikani II kirikukogul (1962–1965) pani katoliku kirik Maarja-õpetuse kasvamisele ka pidurid. Karl Stehlin kuulub aga Pius X vennaskonda, kes selle kirikukogu otsuseid ei tunnusta. Tema raamatut «Immaculata – meie ideaal» on reklaamitud sissejuhatusena marioloogiasse.
Maarja-küsimus on aktuaalne ka seoses jätkuvate Maarja-ilmutustega – näiteks Kairos (vt www.youtube.com märksõna all mary apparition vms). «Läbi Maarja algas maailma lunastamine ja läbi Maarja viiakse see lõpuni,» on öelnud marioloogia klassik Louis de Montfort (1673–1716). See selgitab Stehlini sõnul, «miks Maarja ilmub just Kristuse teisel tulemisel – lõpuaegadel», mille eel toimub lohemao suur lahing naisega (Ilm 12:13 jj), kes purustab saatana pea (1Ms 3:15).
Stehlini sõnul sagenevad Maarja ilmumised viimsetel aegadel, mil kõik muud võimalused on ammendatud. «Mida enam uskmatus maailmas levib, seda enam ta ennast ilmutab ja uskujatele appi tuleb.» Ja kuna muid päästevahendeid pole enam oodata, tähendab Maarja abi tagasilükkamine pattu Püha Vaimu vastu, kellega Jeesuse ema on üldse tihedalt seotud.
Maarja keskset osa põhjendatakse lähtudes Jumala kolmainsusest. Isa sünnitab Poja ja läkitab Vaimu, Poeg läkitab Püha Vaimu – Vaimust aga ei lähtu midagi. Kuid juba Montfort õpetas, viitab Stehlin, et Püha Vaim «kandis vilja läbi Maarja, kelle Ta nais. Temaga, temas ja temast lõi Ta oma meistriteose, inimeseks saanud Jumala» – jumalinimese Kristuse. Neitsi Maarja on «ühendatud Püha Vaimu kui oma kaasaga», temas teostub Looja ja loodud maailma osadus, mille puhul «on armastuse liit (abielu) kõige intiimsem ühendus».
Püha Vaimu tulevase kaasana on Maarja juba sünnist peale «Jumalaema, Immaculata, Naine, kes on täiesti jumalikustatud». Lihakssaami­ses «saab Poeg läbi Vaimu lihaks tema üsas», mis teeb Maarja «oma olemise esimesest hetkest «Pühima Kolmainsuse täiendiks»». Lihakssaa­nud Poeg on «otseseks Va­­hen­­da­jaks Isa ja Immaculatas elava, otsekui lihakssaanud Püha Vaimu vahel». Nii on Maarja «loodud olendite ja Jumala vaheline ülim piir. Ta on Jumala täiuslikkuse ja pühaduse tõeline kujutis», kes ületab kõik inglid ja pühakud. «Õndsaim Neitsi on kõige täiuslikum Jumala loodu» – nagu Kristus Ariusel. «Maarja on taeva ja maa Kuninganna armu läbi, nii nagu Jeesus on Kuningas loomuse poolest ja võidu kaudu.»
Kolmainsuse ellu ja Kristuse lunastustöösse võetud pärispatuta eostatud Maarjast saab kogu loodu «Jumala juurde tagasipöördumise kanal». Kristlasel tuleb koos Kristusega surra ja üles tõusta (Rm 6:4 jj), et omandada Kristuse kuju (Gl 4:19, Kl 1:15 jj) – seda saab võimaldada ainult jumalaema, kes on «täiuslik valuvorm» meilegi: «Maarja üsas peab hing vastavalt Jeesuse Kristuse eeskujule ümber sündima», et ka Jumala lapsed saaksid «vormitud Jumala Poja, lõputu Jumal-Inimese mudeli järgi».
Karl Stehlin tsiteerib II maailmasõja ajal Saksa koonduslaagris hukkunud Maximilian Kolbe sõnu: «Keegi, kes ei taha Pärispatuta Ema endale emaks, ei saa Kristust endale vennaks» ega liida Püha Vaim teda Kristuse müstilise ihu ehk kirikuga. «Isa ei anna ühelegi hingele üleloomulikku elu läbi Poja ja Püha Vaimu, ilma et need annid tuleksid läbi Kõikide Armude Vahendaja» ehk Maarja «kaastoimimiseta. Ta saab Jumalalt kõik armuaarded, nagu need kuuluksid talle, ja ta jagab neid, kellele iganes tahab ja nii nagu ta tahab.» Kogu misjonitöö tähendab «võita hingi Jeesuse emale, kes rajab hingedesse oma jumaliku Poja Kuningriigi».
(Järgneb.)
Arne Hiob, teoloogiadoktor