Gruusia: väike vapper maa impeeriumide piiril 2. osa

2.
See pöördumine sai määravaks ja kuningas Mirian III ristimist a 337 loetakse Gruusia kiriku alguseks, kuigi juba Nikaia kirikukogu ajaks 325 olid Kartli ja Egrisi linnas kristlikud kogukonnad.

Kirikupea juhib ka riigipead
Gruusia lääneosa kirik eraldus Konstantinoopoli, Jeruusalemma, Aleksandria jt Rooma usuliste keskuste mõjuväljast 9. sajandil, tunnustades iseseisvana omamaist Mtshethat. Poliitiliselt ühendas suuremad alad sada aastat hiljem Bagrationide dünastia, sellest peale viidatakse Gruusia kuningriigile ja riigikiriku algusele järjepidevas tähenduses. Kirikliku institut­siooni areng on olnud keeruline, sest Gruusia eri piirkonnad on moodustanud eri riigikesi.
Ajavahemikul 1811–1917 kaotas Gruusia kirik oma iseseisvuse Vene Õigeusu Kirikule, jäädes piiskopkonnaks. Kuid tema seos rahvaga on alati olnud tugev. Praegusel kirikupeal Ilia II-l, kes valiti ametisse 1977. a, on tugevam maapealne võim kui moodsalt ja demokraatlikult valitud presidendil. Patriarhi otsused ja poliitika lihtsalt on muutuvas maailmas inimeste jaoks järjepidevamad. Heal meelel kõneldakse, kuidas ta esinduskogul paneb kaks presidenti oma kummalegi käele istuma ja räägib leplikkusest – nagu isa poegadele.
Üle 83 protsendi grusiinlastest peab end kristlasteks, ei teagi, kumb seob rahvast tugevamini, kas nende väga omapärane keel, millele sugulaskeeli ei leidu, või kirik. Või ühine ajalugu, piirkonnakeskselt mõtestatuna.
Turistina kirikus uudistades on tunda, et see pole muu­seum, kiiresti saad aru, et oled elavas pühapaigas, kus oled võõrkeha, olgugi rõivastus «poliitiliselt korrektne». Inimesed osalevad liturgial siiralt, palvetavad südamest, nii omavahel kui kirikuga seob ilmne osadustunne. Ristimine, laulatus ja viimne teekond käib seda kaudu, ka muudel tähtpäevadel on kirikul inimeste elus kindel osa.

Gruusia on loodusvaradest rikas
Tänapäevastes piirides Gruusia hõlmab ajalooliselt küllalt erinevaid maakondi, mille esimeseks kujundajaks on olnud asend – kas orus, jõeorus, mägede vahel, päris mägedes või mererannal. Üle poole territooriumist kõrgub rohkem kui 1000 m üle merepinna. Musta mere äärsed läänealad erinevad idapoolsematest. Mäed on määranud Lõuna-Kaukaasia kujunemise, kaitsnud inimesi hädades ja olnud ise hädade põhjustajaks, mägede tujudega nagu iga inimesest vägevama loodusjõuga peab arvestama.
Kaunid vaated jätkuvad kuni kahe ja poole tuhande meetri kõrguseni, edasi lõpeb rohelus ja jäävad väärikad kaljutipud, enamasti lumised. Kaukaasia mäed peidavad endas erinevaid maapõuevarasid, kõige enam ilmselt uuriti neid ja nende kasutamise võimalusi nõukogude aastatel, mil püsis lausa mitukümmend aastat rahuaega.
Mägedevahelisel Gruusia sõjateel ja Svaneetias näeb omapäraseid iidseid ehitisi: ründe korral ellujäämiseks hädavajalikke kaitsetorne, kuhu varjuti pere ja loomadega. Neid hallist kivist laotud kitsaid kõrgeid torne on rännumehed kirjeldanud Põhja-Kaukaasias alaanide maal liikudes juba tuhande aasta eest. Gruusia sõjateeks kutsutakse piirkonna ainsat ühendust üle mäeahelike lõunast põhja sellepärast, et võõras, olgu siis vaenlane või sõber, sai tulla ainult sedakaudu ja seal sai teda ka vääriliselt vastu võtta, kas kostitada või rünnata.
Gruusias on ka nukraid poolkõrbepiirkondi, näiteks Tbilisist edela poole jääv ala, kus kuuenda sajandi mungad palveüksindust leidsid. Seda hõngu toob meieni David Gareja liivakivisse rajatud kloostrikompleks.
Juune Holvandus
(Järgneb.)