Anu ja Juha
lahkumispidu

28. augusti hommik on endiselt
päikesepaisteline. Läheme koguduse väikesesse raamatukokku, et ette valmistada
venekeelsed palved piduliku jumalateenistuse jaoks. Inimesed kogunevad
varakult. Nad on kenasti, pidulikult riides, on tunda päeva erilisust.
Joškar-Ola koguduses lõpeb üks etapp. Juha Väliaho peab oma viimase teenistuse
kogudust teeniva vaimulikuna ning siirdub koos abikaasa Anuga uuele töökohale
Birskis.

Jumalateenistus algab tavapärase laste ja
noorte õnnistamisega kooliaasta alguseks. Juha viimane jutlus räägib
halastajast samaarlasest. Kogudus laulab vene ja mari keeles. Meie Kirsti Malmi
teenib kaasa Aleksander Smirnovi õnnistamisel Udmurtia katehheediks Iževskis.
Jah, see on meie kannatlik ja abivalmis bussijuht Saša. Kui palju võib ühes
inimeses peidus olla.

Pärast kirikupalvet, milles osaleme
seitsmekesi, saab kogudus sõna tänuks ja hüvastijätuks. Misjonikeskuse
delegatsioon kui külaline saab oma kingitused ja sõnad esimesena üle anda.
Räägime, et mõistame kurbust, mida põhjustab armastatud inimeste lahkumine, ja
näeme samas, et kogudus on küps Jumala abiga iseseisvalt toime tulema.

Lahkumiskingituse teevad diakoonia ja
noortetöö juhendajad. Esinevad lapsed ja noored, kes on meisterdanud vahva
albumi. Mälestusi jagab tulevane Joškar-Ola vaimulik. Koguduse hulgast tõuseb
püsti inimesi, kes on teinud Anust ja  Juhast luuletusi, kus tänatakse neid
südameheaduse eest. Riimitud on «bojevaja estonka i horoši fin», tõlkes
«võitlev eestlane ja hea soomlane». Selline kooslus on andnud tõeliselt
austusväärse tulemuse. Lauldakse ja mängitakse kitarri.

Kõigest kumab läbi sügav tänulikkus ja
leppimine tõsiasjaga, et Anu ja Juha peavad edasi minema. Nende usk on tugev,
nad ei toetu ainult inimestele, vaid Jumalale. Kogudus elab. Kogu
jumalateenistus kestab neli tundi, inimesed on vaiksed ja rahulikud. Anu räägib
lõpuks oma tunnetest ja ütleb, et tuleb siia 
kirikusse edaspidi külalisena, sest Juha jätkab Uuralimaa praostina ning
Joškar-Ola jääb praostkonna keskuseks. Samuti nagu kahekordne külalistemaja
võõrustab ka edaspidi lahkelt kõiksugu seminare ja laagreid.

Ühiselt soovime, et uue vaimuliku Vladimir
Botškovi töö oleks sama õnnistusrohke kui Juhal ja Anul. Pärast on muidugi
ühine teejoomine. Joškar-Olas saab teed juua ka otse kirikus, sest sealgi on
pisike köök.

Ärasõit! Viimased kallistused ja
aadressivahetused. Saša kehastub jälle bussijuhiks ja viib meid jaama. On
kummaline lõpetatuse tunne. Joškar-Olas nähtu tundub ideaalina. Andku Taevaisa
tarkust seda hoida.

Otsige esiti Jumala riiki

Misjonärid Anu ja Juha ning Liliann ja
Hannu taotlevad esmalt jumalariiki, kõik muu tuleb peale selle. Armastus teeb
inimese ilusaks. Kõigis neis taredes Joškar-Olas, Birskis või Siberi avarustes,
kus jumalateenistusi peeti, oli selgelt ja eksimatult tunda Jumala Püha Vaimu
kohalolu.

Armsad tugikogudused, palvetage jätkuvalt
oma misjonäride eest. Tuhandete kilomeetrite taga teevad nad tegelikult
hiiglaslikku tööd, et täita Jumala tahet – viia rõõmusõnum kõigini, kes kuulata
tahavad.

Palvetagem, et nad ei väsiks olemast
lakkamatus osaduses Isaga, sest ainult nii leevendub nende igatsus kodumaa ja
omaste järele. Palvetagem ja tänagem Jumalat meie soomlannast misjonäri Kirsti
Malmi eest, kes oskas sellest kümnest päevast teha mitte turismireisi, vaid
üksteisest hooliva osadusmatka Isa kuningriigi tundmiseks.

(Lõpp.)

Sirje Aavik,
Simuna koguduse misjonisekretär