Külad on ehitatud nii, et talvel puhub tuul
tänavad ise lumest puhtaks. Vanasti oli seal lumi kuni 3 m kõrge ja sahkasid
muidugi ei olnud. Talvel võib esineda kuni 60 kraadi külma, kuigi viimasel ajal
aina harvemini, sest Siberi igikeltsa sulamine avaldab juba mõju.

Käisime külas ühe kristlase juures. Meile
pakuti rikkalikku õhtusööki ja selle järel kultuuriprogrammi. Oli äärmiselt
tore õhtu. Võrdlesime eesti ja mari keele sõnu ning laulsime mõlemas keeles.
Kuna mari keeles on välja antud vaimulike laulude laulik, siis saime ühte laulu
vaheldumisi mitmes keeles laulda.

Oma reisil märkasime, kui vabalt ja
loomulikult räägitakse kas teenistusel või omavahelises vestluses patu teemal.
Või kuidas Omski pastor Igor Kreos kasutas ristitavatega rääkides väljendit «te
peate». Te peate lugema Piiblit, käima kirikus, aga seda tingimustes, kus kirik
asub 120 km kaugusel ja sinna on raske pääseda! Kas meil on siit midagi õppida?

Ees ootas Marimaa

Baškiiriast Marimaale sõitsime autoga kokku
oma 12 tundi ja läbisime ca 700 km.  Meie
autojuht Saša, kes oli eelmisel päeval kolinud oma pere Marimaalt Udmurtiasse,
oli väga vapper ja pärast selgus, et tal on ka muid vahvaid omadusi – ta laulab
ja teda õnnistati Joškar-Olas pühapäeval katehheediks teenima kogudust
Iževskis, Udmurtias.

Juba autosõidul ootasime, et millal ületame
Volga jõe. Kaardilt paistis, et oleme sellele üsna lähedal, aga Volgat
ületasime alles rongiga Marimaalt lahkudes. Aga seda, et Volga on maridele see
kõige püham jõgi, saime aru nende lauludest. Ka vaimulikus lauluraamatus
kirjeldatakse Kristust kui Volga jõge.

Marid ei vabane poliitilisest sõltuvusest
ilmselt kunagi. Iseseisva riigi väljakuulutamine oleks enesetapp, sest igast
küljest ümbritseb neid Venemaa. Paljus on märgata, et puudub ettevõtlikkus.
Praegu lagunevad nende majad, mis kuuluvad kolhoosile, ja nad ei võta ise
midagi ette olukorra muutmiseks. Nad ei ole olnud peremehed omal maal.

Etteruttavalt võin öelda oma arvamuse, et
Baškiiria maridel läheb ilmselt veidi paremini kui Marimaa maridel, sest seal
märkasin ma rohkemat kogukonnatunnet ja oma kultuurist lugupidamist, ka
ilusamaid maju ning aedasid maal.

Mari keele oskus kasutu

Kui aga rääkida koolide sulgemisest, siis
neid ei suleta mitte sellepärast, et marisid kiusatakse. Koolid on seal avatud
nii, et lapsed ei peaks üle 5 km kodust eemale minema. Kool pannakse siis
kinni, kui lapsi enam ei ole. Aga kindlasti on probleeme mari keele
säilimisega. Vanemad ei pane oma lapsi mari keelt õppima, sest nad ei saa
selles keeles ennast väljendada. Kogu asjaajamine ja elu käib vene keeles, vaid
külades räägitakse mari keelt.

Kõikjal Venemaa linnades avatakse
kasiinosid, see on praegu populaarne vaba aja veetmise koht ja linnapead
isiklikult propageerivad neid. Ega töölistel tõesti ole viimast rahanatukest
kuhugi panna kui kasiinosse anda. Tööd jätkub küll kõigile, aga palka lubatakse
maksta kahe kuu pärast ja siis muidugi ei maksta. Pole enam firmatki.
Loodetavasti on see näide pigem erand kui reegel.

Maridest jutustades pean peatuma ka sellel,
mida nende elust muudes allikates räägitakse. Anu ütles toredasti, et igal
jutul on tõetera sees ja see, mida räägitakse, sõltub sellest, mida näidatakse.
Aga näidata võib kõike.

Nii võiks minu kirjutist võtta kui
subjektiivset ülevaadet sellest, mida meile näidati ja jutustati, mitte kui
ülevaadet olukorrast Baškiirias. Kuid tundub, et vaesusest ja poliitilisest
tagakiusust on väljapääs olemas – ja seda Jeesuses Kristuses, kelles meilegi on
kingitud elu ja vabadus.

(Järgneb.)

Jane Jakobson, Kambja koguduse
misjonisekretär