Eesti hernhuutlus läbi aegade 3. osa

(Algus EK nr 1, 06.01.10.)

Hernhuutlased täiendavad end pidevalt. Vennasteühingu Tartu osakonna juhataja andmeil peeti 2008. aastal 60 kogunemist, mis toimusid aasta ringi esmaspäeviti. Enam kui kümme aastat on õpetaja Kalle Mesila EELK Tartu Peetri kirikus pidanud igal reedel väga hoolsalt ettevalmistatud piiblitunde. See on tegu, millega pole selle aja jooksul hakkama saanud ükski teine vaimulik meie linnas.
EEVÜ esimees Rudolf Seegar pani enne oma lahkumist kõigile vennastele südamele hoolega kuulata rahvusringhäälingu ja Pereraadio hommikupalvusi, «Piiblivõtit», piiblitunde, jutlusi. Vennasteliikumine on pidanud oluliseks raamatute kirjastamist. Siin võiks meenutada veel kord eestikeelse Piibli trükkimisele kaasaaitamist Zinzendorfi poolt, vestitaskuformaadis Uue Testamendi ja Taaveti laulude kirjastamist (1939).
Eesti vennasteliikumisele on oluline John Bunyani «Palveränduri teekond», mis on ilmunud varem mitmetes trükkides erinevate pealkirjade all (esmakordselt tartukeelsena 1817), tuntud rohkem pealkirjaga «Ristiinimese teekond taevalinna». Käsikirjalise tõlkena levis see vennastekoguduse liikmete seas juba 1750. aastatel. Neid esimesi tõlkeid hoitakse praegu kirjandusmuuseumis.
Vennasteliikumine kestab
Möödunud aasta olulisemaks sündmuseks võib pidada heliplaadi «Mullatükk» ilmumist, millel Kohila pastor Kaljo Raid ja helilooja Marje Sink esitavad viimase loodud vaimulikke laule. Vennasteliikumise elu ja tegevust on alati kajastanud ajakirjandus – Kristlik Perekonnaleht, Risti Vägi ja Risti Võit. Viimast väljaannet, mis sisaldab vaimulikke käsitlusi, jutlusi, vennasteliikumise ajalugu, kroonikat, on ilmunud juba 211 numbrit.
Tänapäeval on vennaste tegemistest kõige tuntum loosungiraamat, mis sisaldab piiblikohti aasta igaks päevaks. Seda kasutatakse laialt ka kõikides konfessioonides. Esimene säärane raamat ilmus aastal 1731 ja on üks vanimaid usulisi jätkvälja­anded maailmas.
Vennastel on sidemed usukaaslastega Lääne-Euroopas ja kuulutakse Euroopa kontinendi kirikuprovintsi koos Skandinaavia maade, Saksamaa jt riikidega. Ühine ja tüüpiline vennasteliikumisele on see, et palvemajades toimuvad jumalateenistused vennaste liturgia alusel, kõneleb mitu tunnistajat (Hb 12:1) ja jutlustaja, palju on muusikat. Kui pooleliolevalt misjonireisilt saabub külla mõni teise palvela õde või vend, pakutakse talle võimalust tunnistamiseks või jutlustamiseks. Pisiidia Antiookias paluti nii läbirändavaid apostleid: «Mehed-vennad, kui teil on mõni julgustussõna rahva jaoks, siis öelge!» (Ap 13:15).
Tänapäeva vennasteliikumise kohta puudub paljudel juhtudel aruandlus ja ülevaade, teave ei jõua alati koguduste ja palvemajadeni. Muusikalembus on ikka olnud iseloomulik vennastele. Tänapäevalgi leidub vennastekoguduste juures kandle- ja tsitrimängijaid ning pillikoore.
Vennasteliikumise liikmeks, eriti tegevliikmeks, sünnitakse, nii nagu usklikuks saadakse ärkamise ja uuestisünni kaudu. Hernhuutlaste ametliku põhikirja viimases osas on kirjutatud: kogudus lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel. Tapetud Tall on võitnud, järgigem Teda!
(Lõpp.)

Vello Paatsi,
Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur