Eesti hernhuutlus läbi aegade, 1. osa

Mullu möödus 280 aastat päevast, mil hernhuutlased eesotsas Christian Davidiga jõudsid Riiga ja Volmarisse ning siirdusid 1730. aasta algul Viljandi kaudu Tallinna.
Hernhuuti saadikute esmakülaskäigul olid eestlaste usu- ja kultuurielule märkimisväärsed tagajärjed, seepärast ongi sündmus vähemasti meenutamist väärt. Põhjasõjast laostatud ja kaosest toibuvas Eestis oli hernhuutluse kiirel levikul kindlasti palju põhjusi. Senine loid talurahva usuelu muutus seoses vennastekogudusliikumise tulekuga palju aktiivsemaks, omaks võeti uusi moraalseid põhimõtteid.

Pilk käidud teele
Vennastekoguduse liikumine haaras esialgu Urvaste, Kambja ja Kanepi kihelkonda, seejärel kogu Tartu- ja hilisema Võrumaa, Saaremaa, Lääne- ja Põhja-Eestigi. Hernhuutluse arengus leiame mitmeid etappe selle usuliikumise tulekust ja keelustamisest (1743–1764) kuni vaba ja õnnistusrikka tegevuseni.
Ka luterliku kiriku suhtumises hernhuutlaste tegevusse on olnud halvemaid ja paremaid päevi. 19. sajandi teisel poolel hakkas usuliikumine ühiskonna arenguga seonduvalt kaotama oma senist hoogu. Oluline on siiski see, et tänapäevases konfessioonide ja usuliikumiste paljususes on vennasteliikumine siiski Eestis säilinud.
Hernhuutluse ajaloo uurimisel on tänuväärset tööd teinud R. Põldmäe ja V. Ilja, ent hoopis suurem töö ootab ees. Vennaste liikumisega seostuvad mitmed olulised seigaga meie kultuuriloos. Nii oleme eestikeelse Piibli ilmumise eest tänu võlgu hernhuutluse vaimsele juhile krahv N. L. von Zinzendorfile. Tema annetas ise raha Piibli trükkimiseks ja ergutas ka teisi seda tegema. Piibel on keskne tekst ka vennastele, kes tegutsesid viljakalt Tartus ja selle lähiümbruses 18. sajandi lõpul ja järgmise sajandi esimesel poolel.

Hinnatud laulu- ja kirjaoskus
Laulukooride ja mitmehäälse laulutraditsiooni tekke vähemasti üks allikaist on hernhuutlik. Eriti on hernhuutlased soosinud tööd lastega ja lastelaulu. Lastekooride tegutsemisest Kambjas on teateid juba 18. sajandi lõpust, järgmise sajandi esimestest kümnenditest ka Tartus. Nii esinesid Tartus hernhuutlaste palvemajas 1818 jõuluõhtul laululapsed ja vallalised vennad mängisid instrumentidel.
Tartu palvemaja laulu- ja muusikakoorist oli mõjutatud nii Adam Jakobson, kes asutas mängukoori Tormasse, kui ka Väägvere pasunakoor, mis rajati palvela juurde. Vennaksed taotlesid kõigi koguduseliikmete kaasalaulmist ja lauluoskust. Nende üks jumalateenistuse vorme oli laulutund. Hernhuutlaste hea lauluoskus parandas ka luterlikes kogudustes kirikulaulu oskust.
Vennaksed olid aktiivsed oma vaadete levitajad, selleks nad harisid jutlustajaid, orelimängijaid, õpetasid lugemist ja kirjutamist. Hernhuutlaste seast võrsus palju köstreid, koolmeistreid, taluperemehi, kirjamehi. Need kirjaoskajad mehed on jätnud meile aukartust ärataval hulgal käsikirjalisi raamatuid. Veel tänapäevalgi liigub raamatuoksjonitel hernhuutlikke käsikirju.
Herrnhutist pärit vennad õpetasid kohalikele muusikariistade, näiteks viiulite valmistamist ja raamatuköitmist. Vähetähtis pole ka hernhuutlaste võitlus joomapahega, kõrtsiskäimisega, vargustega jms. Selge vastuseta on küsimused, kuivõrd mõjutas vennasteliikumine talupoegade jõukuse kasvu, mõistlikku pereelu, töökust, lastekasvatamist, moraalseid omadusi. Muidugi ei pääsenud ka hernhuutlus usuliialdustest, vanade rahvatraditsioonide vastu suunatud tegevusest jne.
Needki küsimused vajaksid arhiivimaterjalide põhjal veel kord täpsemat sõelumist. Ei maksa ka unustada, et enamik meie nimekaid rahvajuhte ja kultuuritegelasi pärines hernhuutlikust kodust, olgu siinkohal mainitud ainult Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Hurta, Carl Robert Jakobsoni, Hindrik Prantsu. Kas see meeldib meile või mitte, ent C. R. Jakobson on kirjutanud oma esimeses isamaakõnes, et õige ristiusk tuli meie rahvale alles vennastekogudustega.
(Järgneb.)

Vello Paatsi, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur