EELK – rahvakiriku ajalugu ja tänapäev 3. osa

EELK 100. aastapäeva kongress 27. mail 2017 Tartu Pauluse kirikus

3.
2017. aasta kirikukongressi avaldus
1. Kirik on suunatud Eesti rahvale. Vaba rahvakirik on evangeeliumis vaba ja avalik kirik. Nii nagu meie eelkäijad vaba rahvakiriku asutamise aegu, lähtub ka sajandat aastapäeva tähistav Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oma tegevuses missioonist, mille allikas ja kese on evangeelium ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusest Kristusest. Evangeelium vabastab ja lohutab, julgustab ja rõõmustab. Me näeme kiriku avaliku identiteedi lätet evangeeliumis ning rõhutame seetõttu kiriku misjonimeelset ja teenivat suunatust kogukonnale, meie rahvale, tervele Kristuse ristil lepitatud inimkonnale.
Kiriku Eesti rahvale suunatuses võib näha rahvuskiriku idee juurde naasmist, nagu seda kaaluti ka esimesel kirikukongressil. Seda see siiski ei tähenda. Kristuse-keskne kuulutus- ja teenimistöö sõna ja sakramendi kaudu peab kiriku kui armu vahendaja kaudu jõudma igaüheni Eesti ühiskonnas. See vastutusrikas ülesanne on ilma Kristusele toetumata ja temale lootust panemata meie jaoks üle jõu käiv. Ometi oleme just selleks kirikuna kutsutud, et ise evangeeliumist jõudu ammutades võiksime evangeeliumi kuulutada kogu rahvale. See tähendab konkreetselt kõiki meie ühiskonna liikmeid, kes meie kuulutusväljas asuvad, olgu lapsed või noored; olgu täisealised või eakad; olgu mehed või naised; olgu eestlased või venelased; olgu liberaalid või konservatiivid; olgu rahvuslased või sotsialistid; olgu ettevõtjad või teenistujad; õpetlased või õppurid; olgu kodanikud või sisserändajad …
Eesti ei ole juba ammu kristlik maa. Meie riik on oma korralduselt ilmalik, kuid suur osa rahvast januneb vaimuliku toidu järele. Kiriku ülesanne on seda rooga pakkuda sel viisil ja selles keeles, mis on arusaadav ja jõuab kohale võimalikult paljudele. See on, mida peame kirikuna edaspidi õppima!
2. Kirikul on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri eest. Vaba rahvakirik on kõigi kirikuliikmete ühine ja avalik vastutus. Kirik on meie identiteedi ja kogukonna üks alustaladest ning rahva hariduse ja kultuuripärandi kandjatest. Meie ühine kuulutus- ja teenimistöö on suunatud tervele kogukonnale – inimestele nii linnas kui maal. Kirik – see on elav side evangeeliumi, meie ajaloo ja tänapäeva vahel. Nõnda oleme osalised eesti keele ja kultuuri jätkumises ja kujundamises. Peame vajalikuks osaleda ühiskondlikes aruteludes Eesti rahva tuleviku ning meie ühiskonna pikaajaliste sihtide ja väärtuste üle.
Kirik on osa kultuurist, olles üheks selle loojaks ja kujundajaks. Eesti vaba rahvakirik on 500aastase reformatsioonipärandi ja sellele eelnenud rahvakatoliikluse järjepidevuse kandjaks, eesti ristirahva identiteedi loojaks ning mitmekesiselt rikka omakultuuri oluliseks vormijaks. Eesti rahvakultuur ja maastikuarhitektuur, keelepruuk ja kirjakunst, varane laulu- ja luulevara, kunsti- ja kirjandusklassika, laulupeod ja kihelkonnapäevad, orelimängu ja koorilaulu traditsioon – kõik see on osa meie kristlikust pärandkultuurist, mille loomine tihedas seoses kirikuga kestab edasi. Eesti rahvas on luterliku rahvakiriku poolt vormitud tegu ja nägu, kuigi võib oma iseteadlikkuses seda salata. Meie maa, rahva ja keele edasikestmises ja kultuuri jätkusuutlikkuses mängib jätkuvalt oma rolli ka Eesti vaba rahvakirik. Eriti maal, aga kindlasti ka linnas.
3. Kirik osaleb ühiskondlikus religioosses ja maailmavaatelises diskussioonis. Vaba rahvakirik eristab usule ja südametunnistusele tuginevat ning ühiskondlikku poliitilist ühiselu. Vaba rahvakirikuna elame maailmavaateliselt ja religioosselt mitmepalgelises ühiskonnas. Katsed eirata erinevate eluorientiiride tähendust ja mõju ühiskondlikule elule või pidada neid üksnes privaatsfääri kuuluvaks on osutunud lühinägelikeks. Vajalik on usuliste ja maailmavaateliste veendumuste avalik tunnistamine ning nende üle ja nende vahel toimuv diskussioon. Vaba rahvakirikuna on meie ülesanne tunnistada ja mõtestada kristlikku usku avalikus dialoogis.
Evangeeliumi kuulutamine ning kristliku usu tunnistamine sõna ja teoga toimub kiriku kontekstis alati avalikus ruumis. See ei ole privaatsfääri kuuluv küsimus, vaid avalik asi. Julguse seda teha annab meile Kristus ning ühiskondliku kindlustunde Eesti Vabariigi põhiseadusega tagatud usuvabadus. Kiriku nimel avalikult sõna võtmine ja ühiskonnas kristliku maailmavaate esindamine ei kuulu kiriku võimaluste, vaid kohustuste hulka. Igal ristiinimesel on võimalus oma usust rääkida või mitte, ka seda avalikult tunnistada või mitte, kirik aga peab evangeeliumi kuulutama ja ühiskonnas kaasa rääkima. See ei ole valiku koht. Selle ülesande täitmisel toetab kirik inimesi nende isiklikus usus ja elus ning julgustab ka ise avalikult üha enam tunnistama oma elust ristiinimesena.
4. Kirik teenib ühiskonda diakoonia ja hingehoiuga. Vabal rahvakirikul on sotsiaalne vastutus. Kiriku kui usklike osaduse keskmes on jumalateenistus – pöördumine sõnas ja sakramendis jagatud ja avaliku evangeeliumi juurde. Meie osadus rajaneb Jumala armastuse uuekslooval ja lepitaval väel. See julgustab vaatama armastuse silmadega meid ümbritseva loodu ja kõigi kaasinimeste poole ning aitab iseäranis märgata, lohutada ja toetada neid, kes on väetid, haiged, hädasolijad ja tõrjutud. Kirik peab aitama teha nende hääle avalikult kuuldavaks. Ühiskondliku õigluse, rahu ja loodu hoidmise eest väljaastumine on osa sellest, mida tähendab olla kirik ja kristlane.
Kiriku ühiskonda suunatud teenimistööd peab iseloomustama terviku tunnetamine ja tervikuga tegelemine. Olgu selleks tervikuks inimene oma kõigi ihulike ja hingeliste põhivajaduste, vaimuliku nälja ning nüüdisaegset inimest pidevalt saatva hirmuga. Sellesse tervikusse kuulub ka inimest ümbritsev keskkond kodus ja avalikus ruumis. Kiriku roll on hoolida keskkonnast, juhtida tähelepanu raiskamisele ning toetada säästlikke eluviise alternatiivina ultramaterialistlikule elamismudelile. Nii inimese kui keskkonna tervenemine saab toimuda meeleparanduse kaudu üksteist armastuses teenides. Loodu on antud inimese meelevalla ehk vastutuse alla hetkest, kui Jumal oma loomistöö lõpetas. Ligimese armastamise käsk on aga ristiinimese jaoks usus tegutsemise tingimusteta kuldreegliks.
5. Meie vaba rahvakirik on osa Kristuse kirikust. Eesti vaba rahvakirik on osaduses ja tegutseb koos teiste kirikutega Eestis, Euroopas ja kogu maailmas. Meie kirik kuulub mitmesse üksteist täielikult tunnustavate kirikute osadusse ning kirikul on kahepoolsed tihedad suhted mitme sõsarkirikuga. Meie jaoks on väga oluline oikumeeniline koostöö teiste kirikutega Eestis ja mujal maailmas. Üheskoos tunnistamine ja teenimine tähendab võimalust ja vältimatut vastutust osaleda ühise eluruumi kujundamisel nii Euroopas kui üleilmselt.
Eesti vaba rahvakirikuna ei tegutse me üksi, vaid tunnistame Kristust ja teenime ligimest koos teiste Kristuse kirikusse kuuluvate kirikute ja konfessioonidega Eestis ja mujal maailmas. See tähendab jätkuvat ühist jõupingutust erinevuste mõistmisel, vastastikusel tunnistamisel ja tunnustamisel ning kirikutevahelise ühisosa otsimisel ja kasvatamisel. Oikumeeniline koostöö ja kiriklik osadus mitmete teiste kirikutega on iseloomustanud meie kiriku tegevust läbi kogu rahvakiriku sajandi. Selline kirikutevaheline osaduselu jätkub ka tulevikus.

Lõpetuseks
Kui sajandi eest mõisteti rahvakirikut rahva enamuse kuulumise kaudu kirikusse, siis täna tuleb meil esimesel kirikukongressil Johan Kõpu sõnastatud ideaali – et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik17 – kestva teostumise nimel ennast rahvakirikuna jätkamiseks taasmõtestada.
Mõne kuu eest kirjutasin ajalehes Eesti Kirik Eesti vaba rahvakiriku asutamise aastapäevale mõeldes: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tajub endiselt ainsa Eestis tegutseva kirikuna, et ta on kogu Eesti rahva teenistuses – on kogu rahva kirik! Rahvakirikuks ei muuda meid mitte kiriku annetajaliikmete arv, isegi mitte ristitute arv, vaid meie kiriku poolt teenitavate inimeste ja evangeeliumi sõnumit vajavate inimeste arv Eestimaal. Kuna oleme Eesti kirikuna mitte ainult rahva-, vaid ka rahvuskirik, jääb paratamatult meie põhifookusesse peamiselt eestikeelne elanikkond, nagu on sõnastatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses erisus eesti keelele, kultuurile ja rahvale.
Ilma rahvusliku eneseteadvuseta ei oleks Eesti rahvusriiki ega vaba rahvakirikuna Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut.“18 Nõnda on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik endiselt, ka sajand pärast esimest kirikukongressi Eesti vaba rahvakirik, meie oma kirik. Meid ei ole keegi vabastanud meie missioonist ega ka sellest rahvast, keda me oleme kutsutud ja seatud teenima.
Ettekande lõpetuseks tahan viimast korda tsiteerida Johan Kõppu: „Rahvakirik on ligidalt seotud rahvaga, tema eluga ja saatusega, tema igatsuste ja soovidega, tema püüetega ja eluliste nõuetega, nii põhimõtteliselt kui tegelikult, oma korralduses ja tegevuses orgaanilises sidemes rahvaga, rahva hingelise, vaimse ning kõlbla elu arendaja rahva kõigekülgse arengu ja edu tähenduses ja suunas.“19
(Lõpp.)
Urmas Viilma, EELK peapiiskop

17 Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199.
18 Viilma, Urmas. Eesti Kirik. Vaba rahvakirik. 22.2.2017. http://www.eestikirik.ee/kiriku-ja-riigi-uhendab-rahvas/.
19 Kõpp, Johan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1940, lk 139.