Vaevalt oli ta väljunud väravast, kui
pööras ümber ja tuli joostes tagasi. Autotäis sõdureid tulevat meile. Me ei
saanud rääkida ega head aega ütelda, jooksime tagant uksest välja metsa ja
eemaldusime kiiresti talust. Läksime sügavamale metsa. Tuli õhtu ja öö. Olime
kaugel metsas. Magasime. Kuulsime auto mürinat ja koerte haukumist. Olime uues
ümbruses.

Perekond Lind. Pildi on saatnud Ameerikast
Linnu pere  Maria Torile, oma endisele
teenijale. Kaasas oli ka kiri, millest kätte tulid vaid väljalõigatud ribad.
Selle pildi andis Maria Elfride Niiliskile 1956. a.

Meie asukohaks sai nüüd Reti talu mitte
kaugel suurest maanteest, kus vurisesid sõjaautod ja hirmutuseks tulistati
kuulipildujaist. Elasime toas ja lakas, värskeis heintes. Oli kuulda
sõjalennukite ja autode, ka kahurite mürinat. Rinne, sõjarinne lähenes.

Liitusin metsavendadega Patsu soos, Helgi
jäi Reti tallu. Meid oli kokku viis meest. Elasime muldonnis. Talust toodi
toiduaineid. Mehed olid lasknud ühe metskitse. Nii ei olnud meil toidust
puudust. Ühel pärastlõunal läksin talusse Helgit külastama. Tagasiteel läks
pimedaks ja pugesin sõna otseses mõttes mättasse peitu. Hommikul päikesetõusu
ajal oli tihe udu. Hakkasin otsima teed laagrisse. Ilm oli soe ja palav. Tekkis
janu ja väsimus. Viimaks jõudsin metsa ääres ühe maja juurde. Seal oli veepump.
Jõin ja heitsin pikali, jõud tuli tagasi.

Jätkasin otsimist. Kohtasin metsas hirmunud
vene sõdurit, väejooksikut. Ta oli kohkunud, samuti mina. Me ei rääkinud
sõnagi, läksime kumbki oma teed. Õnneks ei olnud ma kaugel Reti talust. Pärast
lühikest puhkust läksin tagasi laagrisse. Lennukid tulistasid metsa. Sõjamürin
oli lähedal.

Tagasi kodus

Järgmisel varahommikul saabus keegi mees ja
teatas, et Saksa väeüksused on Martnas. Võtsime meile toodud toidu ja läksime
metsast välja. Reti peremees võttis meid vastu uues olukorras ja meeleolus. Ta
rakendas oma parima hobuse sõiduvankri ette ja viis meid koju Martnasse.

Lahingutegevus oli sealt läbi läinud. Oli
näha granaadi ja kuuli jälgi hoonetel. 
Rentniku lehm koplis oli saanud kuulihaava ja oli tapetud. Meie hobune
oli ära võetud.  Maria oli saanud
kokkuleppele ühe talumehega, kes 
andis  oma hobuse meile kasutada.
Talumees sai oma hobuse tagasi ja meile sai üks Saksa sõjaväele kõlbmatu
hobune.

Sakslased olid ikka veel Martnas. Vene
lennukid Vormsi ja Hiiumaa baasidest käisid pommitamas. Martna apteegi rehes
(kuuris) sai üks  Saksa sõdur surma.
Haapsalu ja Lääne-Nigula ümbruses oli lahingutegevust, Vene väeüksused
taganesid kiiresti. Saksa sõjavoorid läksid meie asulatest läbi ida poole.
Elasime uues olukorras. Tuli talvesõda. Suur külm ja lumi ei olnud sakslastele
soodustuseks, küll aga venelastele. Talvesõda nõudis sakslastelt suuri  ohvreid Leningradi all, aga ka lõunas.

Luhtunud lootus

Olukord oli kriitiline, sakslane kutsus
nüüd eestlasi sõdima kommunismi vastu. Kuulutati välja mobilisatsioonid ja
Eesti majandus rakendati sõja teenistusse. Moodustati Eesti väeüksused, kes
aitasid sakslastel taganeda Vene vägede eest. Eestil oli soov võidelda
kommunismi vastu ja taastada iseseisev Eesti. Sakslased ei võtnud alguses
sellist ideed kuulda, vaid toimisid kui maa okupeerijad ja peremehed, seni,
kuni Vene sõjaväeüksused tulid tagasi Eesti pinnale. Eesti üksused võitlesid
visalt, aga sakslased taganesid ja nendega koos ka Eesti väeüksused. Kui sõda
jõudis uuesti meie kodumaa pinnale, oli ilmne, et Eesti on jälle kommunismi haardes.

Selles traagilises ja kriitilises olukorras
oli paljudel eestlastel ellujäämiseks  ja
edasivõitlemiseks üks tee – põgenikutee. Põgeneti Rootsi, Soome ja Saksamaale.

Vene väed lähenesid Tallinnale. Pühapäeval,
17. septembril pidasin Martna kirikus jutluse Taaveti laulu sõnadele: «Ja hüüa
mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad
mulle au» (Ps 50:15).

Eesti Vabariigi taastamist, nagu olid
lootnud vastupanuliikumises osalenud, ei toimunud. See tekitas pettumuse, mis järjest
süvenes.

(Lõpp)