Eesti sõjaväelased
olid sunniviisil pandud sõdima punaarmeesse, kes röövis meilt iseseisvuse,
küüditas rahva paremiku Siberisse. Oli arusaadav, et eestlased, teiste seas minu
vend Artur, läksid üle sakslaste poolele lootusega võidelda kommunismi vastu.

Nõnda sai temast vabatahtlikult saksa
sõjavang.  Lubadus saata nad kodumaale ei
saanud kunagi teoks. Üle tuhande 
eestlase paigutati raudteevagunitesse ja viidi Ida-Preisimaale. Vagunid
olnud nii täis kiilutud, et istuda ei saanud. Vaguni uksed ja akna luugid olid
väljastpoolt kinni pandud. Sees valitses suur kuumus ja väljakannatamatu janu.
Vett ega toitu ei antud.

Laager asunud lagedal põllul, seda piiranud
okastraat. Tihti sadanud vihma, laagriplats olnud porine, katusealune külm.
Toiduratsioonid olnud äärmiselt väikesed. Hommikul antud pool liitrit musta
tammetõru kohvi, lõunaks 1 liiter mineraalõliga keedetud suppi, mis koosnes
veest ja 100–150 grammist poolmädanenud kartulitest või loomanaeritest, õhtul
200 g leiba ja 20 g kunstmett. Jõutagavarad kahanesid. Inimesed jäid kõhnaks ja
sarnanesid liikuvate luukeredega. Tagajärjeks olid mitmesugused haigused,
verine kõhutõbi.

Minu vend haigestus tuberkuloosi ja suri
hiljem Tartus Maarjamõisa haiglas. Sain teda korra külastada ja olla temaga
enne ta surma. Ta maeti Alatskivi surnuaeda. Mina ja Helgi olime matusel, mina
pidasin matusetalituse. Isa viis meid hobusevankril Kavastusse Lübekite juurde.
Järgmisel päeval viis tädimees, Hugo isa, meid Tartusse, kust sõitsime rongiga
Tallinna, Tallinnast Haapsalusse ja sealt Martnasse, ei mäleta, aga vist
bussiga.

Ettevaatlik hoiatus hoidis hullemast

Oli sügis. Sõjauudised kõnelesid sakslaste
suurest edust Venemaal ja Aafrikas. Vene väed taandusid Leedu piirilt ja Saksa
väed lähenesid Riiale, sõjaolukord põhjustas tõsist muret.

Otsustasime viia lapsed vanavanemate, Helgi
isa ja ema juurde Hallistesse. Õnnestus bussiga üle Märjamaa Pärnusse sõita ja
sealt rongiga edasi Hallistesse. Meeleolu oli ärev. Vene sõdurid kontrollisid
meid rongis ja küsisid meie sõidu eesmärgi kohta. Ütlesime, et viime lapsed
vanemate juurde Hallistesse ja  sõidame
tagasi Martnasse.

Olime paar päeva Hallistes Helgi vanemate
Raede juures. Saksa rinne lähenes Riiale. Vene väed Eestis olid suures
ärevuses. Selles ärevas olukorras pöördusime tagasi ja sõitsime kitsarööpmelise
rongiga läbi Viljandi Tallinnasse ja sealt Haapsalusse. Maria oli kodus ja
hooldas meie  Martna majapidamist.

Rindeteated kõnelesid Saksa vägede lähenemisest
Pärnule. Pärnu-Audru joonel jäid sakslased peatuma. Elasime ja töötasime
erilise pinge all. Oli nagu vaikus enne tormi. Kohalik jaoskonnaarst oli pandud
elama meie juurde kiriklasse. Ühel vaiksel juunikuu pärastlõunal ütles
arstiproua mulle: «Oleks parem, kui te täna öösel ei oleks kodus.»

Otsustasimegi minna Kopli talu perre, jäime
ööseks nende juurde. Ei olnud teada, mis juhtub. Maganud öö talus, asusime
varahommikul koduteele. Me ei läinud tavalist teed, vaid metsa- ja karjateed
pidi läbi võsa. Lähenesime kodule. Karjamaa võsas kuulsime kirikla ümber
kahtlasi hääli. Peagi nägime sõdureid püssidega maja ümber.

Pöörasime tuldud teed tagasi Kopli tallu,
kus kuulsime, mis oli öösel Martnas juhtunud. Läbiotsimised, arreteerimised,
tapmised ja küüditamised. Kohalik koolijuhataja Aguraiuja ja Kaitseliidu ülem
olid maha lastud, koguduse kirikumees küüditatud. Oli ilmne, et ka meid otsiti
taga. Me ei saanudki koju minna, olime metsas, ööseks läksime talusse.

Tagaaetuna metsas

Tundsime vajadust asukohta muuta. Meid
kutsus enda juurde üks ustav kirikuskäija, kaugema metsanurga taluperemees. Tal
oli kaks poega, tütar ja perenaine-abikaasa – elujõuline rõõmus pererahvas.
Päeval kuulasime toas uudiseid, muidugi sõjauudiseid – aina sakslaste võidud
õhus ning merel. Aga Pärnu rinne ei nihkunud. Rinne oli meist umbes 85 km lõuna
pool. Ilmad olid suviselt soojad, vihma ei olnud. Istusime talu tagatoas.
Õhtuks läksime magama loomalauda lakka, kus poisid olid maganud. Nüüd olid
poisid mobiliseeritud, aga nende vanad 
Esimesest maailmasõjast pärinevad püssid olid lakka jäetud. Need olnud
igaks juhuks alal – komnoorte hirmutamiseks.

Õhtupoole ööd kuulsime auto pidurdamist.
Pidurid ragisesid. Olukord tundus kahtlane. Tulime lakast alla, läksime metsa.
Istusime metsas – kõik oli vaikne. Otsustasime lakka tagasi minna. Läksimegi.
Redeli võtsime üles ja jäime magama. Olime vist väsinud. Uni oli sügav.
Hommikul enne päikesetõusu äratas meid äge koerte haukumine.

Laka ukse vahelt välja vaadates nägin
sõdureid, püssid laskevalmis, õues ja lauda ümber. Jäime vaikselt
magamisasemetele. Pererahvas hakkas tegema hommikusi toimetusi: naised lüpsid
lehmi, mehed töötasid õues. Sõdurid otsisid meid. Lakka kuulsime sõdurite hääli
ja sõna «pastor», keda otsiti ja kelle järele küsiti pererahvalt. Pererahvas
toimetas rahulikult, nagu ei oleks midagi erilist. Sõdurid lakka ei tulnud. Kui
kõik muud kohad olid läbi otsitud, lahkus sõjaauto umbes 50 sõjamehega.

Toibusime. Üks perepoegadest tõi meile
rahustuseks veini. Olime üsna tuimad. Ei osanud mõelda, karta ega hirmu tunda.
Siiski mõte töötas, otsustasime asukohta vahetada. Läksime teest kaugemale
metsatallu. Küün oli heinu täis, seal magasime. Talus toimetasid peremees ja
perenaine. Sööma tulime tuppa. Ühel pühapäeva pärastlõunal elutoas juttu ajades
tõusis peremees toolilt ja ütles: «Ma lähen lasen kariloomad koju.»

(Järgneb.)