Diakoonilise identiteedi taastamine tänapäeva Eestis 3.

(Algus EK nr 15, 30.3.)
Praegu on meie keskkond teistsugune, kui see oli keskajal, pärast reformatsiooni või kahe maailmasõja vahel. Olukord ei ole samasugune ka 1990ndate aastate algusega võrreldes. Ühiskond on muutunud ning ka kirik ei ole samasugune.

Meie kiriku ainelised võimalused ja inimressursid on napid. Meil toimub pidev võitlus mitme põhiküsimusega selleks, et säilitada kirik eluvõimelisena. Selles suhtes on võrdlus geograafiliste vennaskirikutega Saksamaal, Soomes, Rootsis või Norras üsna viljatu. Samas on kasulik pidada meeles fakti, et ülemaailmses perspektiivis ei erine meie kirik kuigi palju suurest hulgast teistest kirikutest. Kui otsime kuju eesti diakooniale, siis peame kõike seda arvesse võtma.

Tahan lõpetada oma mõtte mõningate vaatenurkadega, mida pean oluliseks, kui vaatan käesolevat protsessi ja diakoonia tulevikku meie kirikus.

1. Meie kirikus toimunud diakooniatööd puudutavat arutlust on iseloomustanud keskendumine majanduslikele ja struktuurilistele probleemidele. Vähem tähelepanu on pööratud diakoonia teoloogilistele alustele. Ehkki diakoonia üks oluline osa on just see, kuidas ta avaldub, eeldab diakoonilise identiteedi kujundamine siiski ka teoloogilise, kiriku usku juurduva nägemuse olemasolu. Siin on ülesandeks saada selgust oma arusaamale kirikust diakoonilise, teeniva kirikuna.

2. Nagu varem öeldu põhjal on selgunud, on meie kirikus mitmesugust diakooniaalast kogemust. Siin on meil väljakutse kasutada seda kogemust kogu meie kiriku ja kõigi koguduste hüvanguks.

3. Meie kirikus on rühm oma tööd diakoonilisest aspektist tegevaid vaimulikke ja teisi töötegijaid, kellel on soov kirikut ja kogudusi diakoonia vallas teenida. Paljudel on juba kogemusi, osa alles otsib oma kohta. Siin on meie ülesandeks neid nende töös julgustada ja toetada.

4. Vennaskirikute ja sõpruskoguduste toetus tegi võimalikuks diakoonia kiire arengu meie kirikus 1990ndatel aastatel. Siiski tekkis niisuguseid struktuure, millel ei olnud eeldusi välistoetuseta hakkama saada. Kõige püsivamaid tulemusi on saadud seal, kus kohalik initsiatiiv ja andumus diakoonilisele tööle on olnud ühendatud välispidise toetusega. Meie ülesandeks on ehitada diakoonia niisugusele alusele, et sellel on olemas eeldused tegutseda põhiliselt kohalike ressursside varal. See puudutab nii diakooniatöö vorme kui ka tegevuse majanduslikku alust.

5. Oleme astunud (või järk-järgult astumas) välja isolatsioonist, milles meie kirik elas pärast Teist maailmasõda oma ühiskonnas. Meie uus roll Eesti ühiskonnas on veel kujunemas, samuti koostöö ühiskonna erinevate tahkudega ja organisatsioonidega. Ka diakoonia alal on meile väljakutseks algatada ja arendada koostööd ühiskondlike organisatsioonidega nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.

6. Samal ajal kui jõukus on meie maal kasvanud, on suurenenud sotsiaalsed lõhed. Ühise vastutuse ja solidaarsuse asemel rõhutatakse täna üksikisiku edukust. Niinimetatud kõvad, majandusel põhinevad väärtused võtavad maad nii meil kui ka mujal läänemaailmas. Meil on siin väljakutse leida oma roll kirikuna selle tegelikkuse keskel. Kuidas võiks meie oma kiriku osas teoks saada see kiriku prohvetlik ülesanne, millest on siin kõneldud? Kuidas oleme kirik oma ühiskonnas mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes?

Praegu toimuva diakooniatöö arendusprotsessi raames otsime me vastuseid mitmele küsimusele. Me otsime kiriku diakooniatöö arendamisele suunda, rajame kirikus toimivale diakooniatööle teoloogilisi aluseid, tugevdame diakoonilise perspektiivi kujundamise eeldusi töötegijate koolituses ning otsime meile sobivaid mudeleid diakoonia realiseerimisele kirikus.

(Lõpp.)

 

Etekanne on peetud 21. septembril 2004 Usuteaduse Instituudis diakoonia teoloogia seminaril.