Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 1. osa

Eesti Kirik avaldab katkendeid Jaan Muru (9.12.1900–25.7.1987) mälestustest, mida ta on kirjutanud Eesti saatusekaaslastest 1940–1945, elust pööningu vangina 1945–1951 ja Vjatlagi vangilaagrist 1951–1955. Materjalid on ette valmistanud Margit-Mariann Koppel.
Jaan Muru sündis Tartumaal Haaslava mõisas kupja pojana. 1922 lõpetas cum laude Tartu Treffneri gümnaasiumi, 1923–1928 õppis Tartu ülikoolis usuteadust. 13. juunil 1931 abiellus Lydia Jõgiga. 1934. a sündis perre tütar Reet. 1939 kaitses teoloogiamagistri dissertatsiooni. 1943–1944 luges tegeliku usuteaduse aineid.
Jaan Muru teenis Kursi kogudust 1929–1941, Tartu Peetri koguduse teist pihtkonda 1941–1945 ja oli Tartu Maarja koguduse hooldajaõpetaja 1942–1944. Saksa ajal korraldas perekond Muru Tartus haavatud eesti sõjameeste abistamist. Selle pärast pidi Jaan Muru end aastatel 1945–1951 varjama vangistamise eest. Aastail 1951–1955 viibis ta vangilaagris. Pärast vabanemist teenis Paistu ja Kõpu (1957–1964) ning Torma kogudust (1964–1983).

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu
1. osa

Lohe embuses
Kursi õpetajamajast astus välja veel noorevõitu õpetaja. Oli hommikune tund. Paari tunni pärast pidi algama kirikus võidupüha tänujumalateenistus. Õpetaja oli selleks valmistunud. Nüüd läks ta korraks viljapuuaeda, et hingata sisse selle päeva õhku…
Õpetaja tegi peatuse aias. Kirik jäi temast vasakule mõnekümne meetri kaugusele. Päike oli juba astunud mõne sammu idast lõuna poole ja vaatas väga kirkalt. Viljapuuaed näis ahmivat tema kiirte õnnistust. Jumala loodus oli õnnelik… Mees pööras näo loodesse. Teisel pool kirikut oli maantee, kohe kirikupargi ääres. Kiriku tornipoolsest otsast mõnekümne meetri kaugusel, teisel pool maanteed oli Vabadussõjas langenute mälestussammas. Samba ümber oli noor park ja samba taga kümne meetri pikkune lipuvarras. Täna lehvis selle varda tipus kahe meetri pikkune sinimustvalge lipp. Läänetuul puhus ta ilusasti lehvima.
Aga see, mis toimus maanteel, ei lasknud tunda rõõmu. Sinimustvalge lipp oli 19. sajandi lõpust peale Eesti rahvuslipuks, sai 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti iseseisva vabariigi riigilipuks; võiduga Landeswehri üle ühendas eesti hõimud üheks tervikuks; selle lipu lehvimise teele hakkasid kerkima uued, kohutavad raskused. Vene sõjaväe masinad, mis veeresid maanteel, koormatud vene sõduritega, lohistasid enda taga silmadele nähtamatut Vene võimu lohet. See lohe nimetas end küll eesti rahva sõbraks, kuid ta lõust seadis end neelama toda lippu, toda nii uhkelt lehvivat sinimustvalget, tema lõust valmistus alla kugistama Eesti iseseisvust.
Ja veendunud südames suurest õnnetusest, mis veeres Eesti maanteedel idast läände, ei saanud mehe silmad jääda kuivaks ja ta huuled küsisid taevalt: Issand, kas see on siis tõesti viimane kord sel lipul vabalt lehvida?
Võidupüha oli sel aastal juba tükk maad jahedam; osavõtust loobus juba mõnigi inimene, kes arvas sellega väljendada võivat oma kuulekust lohele, et teda mitte pahandada, et vältida tema hammaste vahele sattumist. Kuid sellele vaatamata lohe embas rahva ja kuu aega hiljem pigistas ta juba nii halastamatult, et rahvas, et ellu jääda, piuksus nii, kuidas lohe käskis…

Maajanu ajas rahva tülli
Viimased sada aastat olid õpetanud eestlasi oma maa pärisomanikuks saama. Seda tuli tagasi osta mõisnikelt, aadlilt, kes selle kunagi olid rahvalt riisunud. Saada maa omanikuks tähendas tööd ja vaeva ja loobumist hüvedest. Igatsust maa järele kasutas ära uus võim. Hakati maad jagama tasuta maatameestele. Võeti tasuta temalt, kes selle oli saanud töö ja vaevaga, ja anti temale, kellel oli vaid paljas igatsus maa järele. Ja anti veel loomi ja inventari, anti hooneid ja ehitusmaterjali ning ehituslaenu. Nii oli kerge ajada tülli rahvas tervikuna. Ometi olid inimesed nii pimedad, et nad ei näinud maajagamise võltsi tagapõhja. Oli ju selge, et meilgi hakatakse maad harima kollektiivselt kolhoosina ja et seal ei ole isiklikku maad. Seda teadsid uued peremehed väga hästi, kuid sellest ei räägitud.
Neljakümnenda aasta sügisel toimus ka Kursis maajagamine. Puurmani lossi saali oli kokku aetud valla rahvas. Maamõõtjad olid oma töö teinud ja koosolekul pidi kinnitatama uued krundid. Saal oli rahvast täis. Saali ühes otsas oli laud asjameestele. Seal olid valla täitevkomitee mehed, seal olid maamõõdu materjalid ja peamise tegurina sagis seal endine karskustegelane Illisson, nüüd juba uue võimu kandja.
(Järgneb.)