Aliide ja tema usk, 2. osa

Algus EK nr 15/16, 31.03.2010

Milline oli Aliide Jumala nägu? Ega see väike odav pildike Aliide voodi juures saanud olla tema Jumala kuju? «Sina oled mu varjupaik ja kindel linn, mu Jumal…» seisis kirjas. Nii pöördub ta justkui väga otse: mu Jumal.
Kirikus oli muidugi altaripilt. Seal kujutatakse Jeesust ristil. Kellegi kunstniku poolt maalitud. Ikkagi inimese käega tehtud. Nendes kunstipiltides ei teadnud kindel olla, mis õigem. Et keegi polnud Jumalat näinud, ei võinud keegi Teda ka tõsiselt joonistada. Algus võis tulla lausest: «Jumal lõi inimese oma näo järgi.» Tähendab siis Jumala nägu ja inimese nägu on sarnased, mõneti ühesugused. See tundub küll raske koht mõtelda. Inimese nägu ja Jumala nägu… Inimesi ja nägusid on ju maamunal tohutu palju. Igaüks neist erinev.
Kuidas tuleb kirjust värvikast inimmerest kokku üks ja jumalik nägu? Inimene väsib ja tüdib sellele mõtlemast ja pöördub argitoimetuste manu. Aga kartulite koorimise kohal jäi Aliide hetkeks kaugusesse kaema – on seal Jumala kuju?

Jumala kuju
Aliide oli omamoodi jumalaotsija. Mõnda asja ta mulle rääkis. Ja ei saa öelda, et kui vanaeit, siis kohe miskit väga alaväärset. Ka 18aastane võib olla uskumatult rumal.
Aliide ei leidnud rahu selles mõttes, et Jumalat kujutatakse inimesena, peaaegu inimesena, inimese lähedase olevusena. Jumala poole pöördutakse sageli sõnaga sina… See väljendab Jumala esinemist ainsuses.  Sina sobib öelda abikaasale, sõbrale. Kõrget Jumalat sina-sõna madaldab. «Kuule, sina…» on ju päris halvamaiguline kõnekeel. Üleüldise arusaama kohaselt on Jumal mees: Jumal-Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kui mees, siis ikkagi inimesesugune. Raske on kujutleda Jumalat mitteinimesena, ei-tea-kellena, objektina, pilvena. Sõnapaar inimlik Jumal tingib inimese ja Jumala läheduse. Vastumeelne on hoida lähedust kellegagi, kes pole üldse sinu moodi. Perekonnaliikmed teavad isa rolli peres. Kõrgemal asuv isa hoiab ja varjab.
Teisest küljest on Jumal kõikjal, igal pool, igas paigas. Üheaegselt siin ja Aafrikas. Kuidas muidu saab Jumal igaühe ligidal viibida? Jumal on siis nagu õhk või väli või aineosakesed, mida jätkub kõikjale. Kuidas saab inimesekujuline Jumal lõputult jaotuda, peeneneda ja laiuda?
Mõnikord küsis Aliide lapsemeelselt: mis asi see on, mis mul peas elab ja liigub? Teadvuse või olemise sõnu tema ei kasutanud. Aliide pidas Jumalaks ehk ilma. Kodukandi loodus oli see, mida ta igal hommikul, päeval ja õhtul nägi. Kui päike paistab, siis Jumal naeratab. Nõndagi on Aliide öelnud.
Aliide rääkis Jumala kõikenägevast silmast, mis kiriku ukse kohal seisab ja igaühe sisse näeb. Silma kujund viitas Jumala laotumisele kõikjal ilmaruumis. Aliidet pahandas kirikuõpetajate poolt Jumala eest rääkimine. Jumal ütleb, Jumal soovib, Jumal tahab… Kust meie teame, mida Jumal tahab või soovib?

Õpetaja
Aliide kuulus suuremasse kogudusse, kus oli õpetaja alati olemas olnud, ka sõja ajal ja pärast sõda ning on aastal 2009gi, kui väiksemates kogudustes oma õpetajat enam pole, sest ei jätku raha tema ülalpidamiseks. Kunagi kiusati pastorit taga kui usukultuse teenrit, nüüd pole lihtsalt raha, ja ongi kõik. Uksed kinni.
Õpetaja nimi eeldab ja tingib seda, et ta ka midagi õpetaks oma inimestele. Sada aastat tagasi, kui rahvas oskas vaevaliselt lugeda, võeti jutlust õpetusena. Aga mida õpetab õpetaja praegustele needistatud noorukitele, kes ise on üliväga targad? Õpetajal lasub väga suur vastutus. Pastori seisust võib võrrelda kohtuniku ametiga. Ta peab õigeid otsuseid tegema inimeste ringis, kellega lävib. Üks pastor lahendas olukorra sellega, et ütles: «Mina olen episkopaalne kirik, piiskopi kirik – nii nagu piiskop ees, nii mina taga.»
Tähendab, tema teeb kõik teenistuse käigud eeskirjade järgi ära ja rohkem temasse ei puutu. Kui nii saab, kui ei taha oma tunnet, indu ja sädet välja näidata. Kui seda sädet ja usukiirt ei olegi. No ütlevad: tuim, igav – mis sellest. Ma ei teinud vähemalt midagi valesti.
Valesti tegemisest tõuseb esile õpetaja inimlik külg, inimlikud nõrkused. Kogu jamade ahel võetakse pärast kokku lausega «Ta on ikkagi ainult inimene». Viin, naised, skandaalid… Lõpuni kindlameelseid on väheks jäänud.
Aliide rääkis ühe loo. Kunagine õpetaja võtnud pärast teenistust risti kaelast ja hakanud seda kettipidi näpu ümber keerutama. «Ja oligi kõik! Rohkem polnudki mulle vaja, et kaoks minu usk sellesse õpetajasse. Ta oli muidu korralik perekonnainimene, midagi laita ei saanud,» ütles Aliide. «Aga sellest hetkest mulle piisas. Tema õpetussõnad olid  sellised, mis pärast teenistust võisid, viuh, kuhugi lennata.» Väikseid detaile pannakse tähele õpetaja juures. Vastutus vajutab hinge.
Järgneb.

Rannar Susi