Teeliste kiriku valvuri päevik Amblast

II osa
22. juuni
Läheneb jaanipäev ja kiriku ümber surnuaias käib palju inimesi haudu korrastamas. Vähemalt kahel korral aastas on eesti rahvas oma soovides üksmeelne – et jõulu ajal oleks lumi ja jaanipäeval ei sajaks. Aga taevas ollakse teist meelt ja vihmapilved on juba kohal. Üks muistne kangelane laskis ennast liigse ägeduse jahutamiseks enne lahingut veetünni kasta. Nii tehakse ka meie pidutsejatega.
Tõmban ukse koomale, et vihm kirikusse ei sajaks. Iga kord ei saa uksi ka niiskuse protsendi pärast lahti hoida. Siis leidub ka kohe neid, kes möödaminnes pahandavad, miks kiriku uks pühapäeval kinni on, ilma et proovikski seda avada.
Kuigi meie ei päri, hakkavad vanemad inimesed kirikust mööda käies vabandama, miks nad teenistusele ei tule. Talvel on külm (siis on teenistused teatavasti köetud käärkambris), suvel on palju tööd, jalad on haiged. Kes kõige valulisema näoga haigusi kaebavad, elavad kuuldavasti pensionäride pidudel läbi imetervendamise ja saavad siis tantsu vihtuda.
Kaugemalt tulijad käivad kindlasti ka Vabadussõja ausamba juures. Avamise ajal 1925. aastal asus see kirikut ümbritseva surnuaia lõpus, nüüdseks on jäänud kalmistu keskele. Teda ümbritseva platsi nurkadesse samal ajal istutatud neli tamme on kasvanud suurteks puudeks.
Tundub, et rahva jaoks on Vabadussõda kõige kaunimal viisil põlistatud nende üle Eesti paiknevate ausammastega, kivisse on raiutud ka omakandimeeste nimed, tänu kellele meil nüüd on oma riik.
Meie samba autor on A. Starkopf, koopia (1990) autor tema pojapoeg Hannes. See mateeria kannab kindlasti vaimu, muidu poleks ta pidanud 1949. aastal hukkuma koos aateliste inimestega. See tõsiasi muudab mõttetuks targutused ausammaste kunstiväärtuse üle, mis paratamatult kantud momendi moest. Nii arvati 19. sajandi keskel, et me kiriku renessanssaltar on ajast ja arust ning asendati pseudogootikaga. Kui vaimulik mõte välja lülitada ja maailmast kõik kahel käel vastu võtta, siis peaks ka õpetaja ametiriietuse igal aastal moe järgi uuendama.
Vaimulikke ja ilmalikke väärtusi ei saa mõõta ühel skaalal. Tean, olen kogenud imettegevat ikooni, millel kunstiteadlase meelest pole mingit väärtust.
Kirik ja Vabadussõja ausammas kuuluvad kokku ka ses mõttes, et sammaste lõhkujad üritasid usuga lõpparve teha. Ja seda viimast suunda jät­kab osa tänaseid vaimuinimesi. Ju siis võetakse tõsisemalt kui teisi koos vabadusega siia maha sadanud vaimseid liikumisi. Üks näide sellest, millesse usutakse, on sõnastatud ajalehekuulutuseks: Ennustamine 24h. Selgeltnägemine. Jumalik rituaal. Õnne äris, armastuses. Psühholoog-hüpnoterapeut. Tel 900**** (40 kr/min + km)…
4. juuli
Täna avatakse kirikus Ambla II kihelkonnapäevad. Õpetaja Tõnu Linnasmäe tervitab kirikutäit rahvast, avakõne on vallavanem Alari Kirdilt ja volikogu esimees Vello Teor tänab neid, kes Ambla Haridusseltsi üleskutsele reageerides on kirja pannud oma maja ajaloo.
Vald on teinud meile kauni kingituse ansambli Hortus Musicus kontserdiga. Kiriku võlvide all kõlab pühakoja ehitamise ajal loodud vaimulik muusika. Elamus on võimas ja seda ei taha lörtsida teiste kirikutes tuuritavate kontsertide kuulamisega. On suur vahe, kas esinejad jäävad kirikusse tulles altari ees palvesse või hakkavad käigu pealt otsima kontakti võimenduse sisselülitamiseks.
Kontserdi meeleoluga liitub loeng-mõtisklus Hortuse kauaaegselt sõbralt, erukolonel Einar Laignalt, võib ka öelda, et endiselt Ambla pastorilt.
Teema – evolutsiooniteooria religioosne mõõde. Mõte liigub kosmilisest kõrgusest alla siia väikese inimese juurde, kellele Jumal on andnud oma Sõna ja eelnevad kristlaste põlvkonnad oma usupraktika kogemuse. Evolutsioon peaks toimuma ka meist igaühe elus – kasvamises Kristuse sarnasuse suunas.
Keskaegse mõtlemise ja elulaadi uurimine on Einar Laignale andnud vaimuliku selguse kaasaja elu mõtestamiseks. On tunda, et rahvas, kes valdavalt usub, et Jumal on, aga lunastada tuleb ennast ikka ise ajaliku töö tegemisega, on hakanud kaasa mõtlema. Esitatakse päris palju küsimusi ja usun, et õhtul koju minnes vaadatakse taevasse uue pilguga, vaimulikult rikkamana.
5. juuli
Kihelkonnapäevad jätkuvad käsitöölaada ja laulupeoga, samas kaugemalt kodukanti tulnud inimesed käivad ka omaste haudadel ja astuvad kirikusse sisse. Erinevalt endistest nõukogude inimestest pole välismaalt tulnutel valehäbi kiriku suhtes.
On olnud jutuks, miks meil nii vähe kirikus käiakse. Kodudes on traditsioon katkenud. Mõtlen samuti, et kirikutee saab selgeks lapsena koos vanematega kirikus käies.
Religiooniõpetuse puudumine on vaid lünk üldhariduses, eriti humanitaaridel. Näiteks kui teatrikriitik ütleb meie kõigi eest, et Dostojevski näidendis oli mingi religioosne aspekt, aga see ei ütle midagi meie vaatajale. (Lavastajatele õnneks enamasti ikka ütleb.)
On meenutatud ärkamisaega, kus kirikusse tulvas väga palju inimesi, aga kirik seda kohati vaimulikult välja ei kandnud. On olnud vähe osadust, et liita uusi tulijaid. Esines populismi ja jagelemist abi jagamisel. Ja ega kristlikud põhimõtted vii ka otsejoones maise rikkuse juurde.
Enamasti kuulub aga kiriku juurde legend, et pühakoja ehitamise ajal see, mis päeval ehitati, lõhuti öösel maha. Need mõlemad pooled toimivad ka meis, tänastes kirikulistes. Aga seni on Jumal olnud armuline ja kirik püsib.
Evi Sepp