Vooludest kirikus – enne ja nüüd 3. osa

3.

1928. aasta juunis toimunud kirikupäeval arutusel olnud Vaba Sinodi ettepanek iseseisva praostkonna moodustamiseks ei leidnud aga kirikupäeva heakskiitu ja see kuulutas Vaba Sinodi tegevuse lõppu. Märkimist väärib vaid konservatiivide sekka kuulunud Kuressaare koguduse õpetaja Nikolai Bäuerle, kelle eestvedamisel registreeritud kogudus tegutses iseseisvana kuni 1939. aastani. Ta ei olnud nõus ka pärast protestantliku saba kustutamist kiriku vaimulikuks jääma. Kirikupoliitilised protsessid mõjutasid ka Meie Kiriku väljaandmist ja põhjustasid 1931. aastal selle sulgemise. Sellega hakkas alalhoidlik vool hääbuma, ehkki 1930. aastate lõpus, kui oli päevakorral piiskopkondade loomine ja piiskop Hugo Bernhard Rahamäe abielulahutus, tõstsid alalhoidlikud taas kord pead ja olid otsustavalt uue korra kehtestamise vastu. Kõik pidi kirikus jääma nii, nagu oli varem, ja ka vaimuliku abielulahutus ei olnud aktsepteeritav.  

Kuigi alalhoidlike soov kirikus oma põhimõtted maksma panna ei õnnestunud, oli nende tegevusel siiski suur mõju, sest näiteks õpetusaluste paragrahvi poleks ilma nendeta tagasi muudetud. Ka mitmed teised kirikuelu uuenduse katsed hoiti nende eestvedamisel ära. Samuti poleks kiriku keskorganid ilma alalhoidlike pealekäimise ja tähelepanu juhtimiseta alustanud kiriku liberaalse voolu esindajate ametist tagandamist. Neid protsesse nimetati 1920. aastatel ketseriprotsessideks. 

Nimelt otsustas kirikuvalitsus 1925. aasta detsembris õpetuslikel ja kirikupoliitilistel põhjustel ametist tagandada Iisaku koguduse õpetaja Voldemar Kuljuse ja 1926. aasta märtsis tühistati talle ordinatsioonil antud õigused. 1931. aastast tegutses Iisaku kogudus, kus Kuljus oli ametis, samuti iseseisvana. 

Õiguse kogudustel kirikust koos varandusega lahkuda oli riigi ja kiriku raamseadusesse välja võidelnud Theodor Tallmeister, kellele Harald Põld oli 1925. aastal öelnud, et jätame hetkeks õpetuslikud vaidlused kõrvale ja võitleme üksikkoguduse vabaduse eest. Tallmeistris oli 1925. aastal, mil protestantlik saba kiriku õpetusaluste paragrahvist kustutati, süvenenud kartus, et varsti hakatakse ka teda ametist kangutama. Ta ei eksinud. 

1925. aasta detsembris alustatigi tema vastu protsessi, kuid ehkki ka tema heideti vaimulike ridadest välja, vaidlustas ta otsuse mitmel korral vaimulikus kohtus ja väljus olukorrast võitjana. Küll aga kärbiti Tallinna Pühavaimu koguduse õigusi, kus Tallmeister teenis. 1928. aastal jäeti Pühavaimu kogudus kiriku keskorganites hääleõigusest ilma. Olukord lahenes 1934. aastal, kui piiskopiks tõusnud Hugo Bernhard Rahamäe eestvedamisel võeti liberaalse voolu kogudused ja vaimulikud uuesti kirikusse tagasi, aga konservatiividele jäi Rahamäe sammudest okas hinge ja see peegeldus ka 1939. aastal Rahamäe vastases kriitikas. 

Martin Lutheri ühingu loomine ja Meie Kiriku taassünd

On käibetõde, et Nõukogude aja religioonipoliitika tõttu tekkis usuelus katkestus, kuid see ei puudutanud mitte üksnes kiriku ühiskonnast väljaarvamist ja selle mõjul katkestust perekondlikus usulises traditsioonis, vaid usulist katkestust ka kiriku vaimulikkonnas. Kui ühelt poolt andsid Nõukogude ajal kirikus pikalt tooni vaimulike lapsed, kes vaimulikuks saades kandsid endas juba lapsepõlvekodust kaasa saadud usulisi hoiakuid ja traditsioone, siis mida aeg edasi, seda sagedamini jõudsid vaimulikuametisse noored, kes avastasid religiooni alles teismeeas või hiljemgi ning kellel seega varasem kokkupuude kirikuga puudus. Kirikusse jõudes mängisid noorte maailmavaate kujundamisel olulist rolli vaimulikud eeskujud ja oikumeeniliselt avardunud kristlik maailm. Uued vagaduslaadid imbusid tasapisi kirikusse juba 1970.–1980. aastatel ning see protsess jätkus 1990. aastatel. Selle kõrval avastati tasapisi uuesti ka Eesti omariikluse okupatsioonieelset aega.

1994. aastal leidis seoses peapiiskopi valimisega aset esimene avalikkuse ette jõudnud kokkupõrge. 1990. aastate alguses oli päevakorda kerkinud piiskopkondade loomise kava, mis oli teadupärast 1930. aastatel kirikus pälvinud suurt tähelepanu ja tekitanud tuliseid debatte. Piiskopkondade kava üheks eestkõnelejaks sai 1992. aastal piiskopiametisse valitud ja seatud Einar Soone, kes oli sellesse ametisse valimisel olnud peapiiskop Pajula kindel soosik. 1993. aasta jaanuaris sai temast ka Eesti Kirikute Nõukogu president. Ta rivaaliks oli Jaan Kiivit, kelle arvamus piiskopkondadest erines oluliselt Soone omast. Kiiviti sõnul kaasnes uue struktuuriga bürokraatia kasv ja enne selle kehtestamist tuli teha põhjalik eeltöö kava plussidest ja miinustest ning eelkõige maksumusest. 

(Järgneb.)

Priit Rohtmets

kirikuloolane