Vooludest kirikus – enne ja nüüd 2. osa

2.

Sabaga või sabata?

Harald Põld ei kavatsenud pealt vaadata, kuidas usuline mitmekesisus kirikus aina enam lõkkele lõi. 1920. aastate alguses leidis ta võitlus sobiva vormi, kui selgus, et kiriku põhikirja redigeerimise käigus oli kiriku õpetusaluste paragrahvi lisandunud viide, mille kohaselt tuli kiriku õpetuslikke aluseid mõista reformatsiooni või protestantismi vaimus (põhikirja redigeeriti mitu korda ja sõnastus muutus). See tähistas Põllu sõnul teoloogilist vabameelsust, millega kirik ei saanud leppida. 

Liiatigi kasutas usulisest uuenemisest ja Saksa liberaalteoloogia eeskujul kristluse ajaloolisusest (ja seega ka ajas muutuvusest) kõnelenud Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Theodor Tallmeister oma seisukohtadele kirikus eluõiguse andmiseks just viidet protestantlikule vaimule õpetusaluste peatükis. Nn protestantlik saba ehk õpetusaluste paragrahvi lõpus esinev viide protestantlikule vaimule tuli Põllu arvates maha lõigata. 

See, mis järgnes, on paljudele hästi teada. Tekkisid kaks äärmusvoolu – konservatiivsele lisaks liberaalne – ja alates 1922. aastast püüdis kiriku vaimulikke ja koguduste esindajaid koondav iga-aastaselt kogunev kirikupäev õpetusaluste paragrahvi sõnastust muuta, et rahu oleks jälle maa peal. Ent see ei tahtnud õnnestuda, sest kirikupäeva kvoorumit ei läinud korda kokku saada. 

Seetõttu pinged aina kuhjusid ja 1924. aastal, mil Eestis tähistati 400 aasta möödumist luterliku usupuhastuse algusest Liivimaal, leidis aset kokkupõrge. Pidustused kulmineerusid juunis Tartus toimunud kirikupäeval. Vaatamata juubelile läks kirikupäev aga ajalukku hoopis teisel põhjusel – selle teisel päeval tõusis Harald Põld ülikooli peahoone aula kateedrisse ja teatas, et kuna õpetusaluste paragrahvi ei ole õnnestunud muuta, on kirik lõhki ja ta lahkub oma toetajatega kirikupäevalt. See seltskond ulatus umbes veerandini kirikupäeva liikmetest. 

Vaba rahvakirik versus vabakirik

1924. aasta kirikupäeva järel kirikupoliitiline võitlus laienes ja haaras enesesse ka diskussiooni kehtiva kirikukorralduse üle. Selle tagajärjel moodustus kolmas ja kõige arvukam vool – kiriklik-konfessionaalne, mille eesmärgiks oli hoida kirikut koos ja mitte lasta seda kahel äärmusvoolul katki rebida. See oli teoloogiliste erimeelsuste üle vaidlemise tagajärg. Oluline oli põhimõte, et vaba rahvakirik suudab hõlmata eri usulisi vaateid ja vagaduslaade. Küsimus oli, kust jooksevad kiriku vastuvõtlikkuse ja eri vaadete aktsepteerimise piirid. 

Samal ajal vastandas alalhoidlik vool end vaba rahvakiriku korraldusele ja väitis, et see võimaldab kirikusse kuuluda ka liberaalse voolu esindajatel. Sel põhjusel, oma vaateid kiriku õpetusest kaitstes, asus konservatiivne vool nõudma kogudustele õigusi end usuliselt iseseisvatena määratleda. Selleks kutsuti ellu ühendus Vaba Sinod ja ajalehest Meie Kirik sai selle häälekandja. 

Vaba Sinodi juhina tegutsenud Põllu ideaaliks oli usuliselt ühetasandiline vabakirik, mitte vaba rahvakirik. Ta pidas tõenäoliseks, et senise vaba rahvakiriku asemel tegutseb Eestis tulevikus hoopis neli kirikut. Kolme voolu esindajaid koondavate vaimulike ja kirikuliikmete kõrval moodustus ka eraldiseisev vennastekogudus. Eestlased olid tublisti oma ajast ees, sest sellised vabakiriklikud misjonipiiskopkonnad või muud suurkirikust eraldumised on praegu mitmel pool Skandinaavias päriselt loodud.

Piiskoppi ja kirikuvalitsust ning vaimulikuameti hierarhiat kirjeldasid Vaba Sinodi esindajad halvustavalt kui katoliiklikku ja kõrgkiriklikku. Praost Põld oponeeris ka toonasele uuele tavale kanda vaimuliku ametiristi, samamoodi vastandus Vaba Sinod naiste ordineerimisele, mis kirikus 1920. aastatel päevakorrale kerkis.

Kirikukorralduslikud küsimused ehk vaba rahvakiriku korralduse kaitsmine või sellele alternatiivse Vaba Sinodi korralduse eest võitlemine osutusid voolude edasise arengu puhul õpetusküsimustest tähtsamaks. Sellest sai ka Põld aru. Nähes, et omaette kirikute moodustamine ei ole võimalik, hakkas ta oma mõttekaaslastega kõnelema eraldiseisva, mitte territoriaalsel, vaid ühisel usulisel alusel praostkonna moodustamisest. Eeldus kirikus püsimiseks, aga omaette praostkonda koondumiseks oli loodud sellega, et 1925. aasta kirikupäeval oli õpetusaluste paragrahv jäänud sabata – viide protestantlikule vaimule otsustati maha tõmmata, kusjuures seda otsust toetasid ka need, kes olid esialgu seda kui südametunnistusvabaduse printsiipi kaitsnud ja arvanud, et viide protestantlusele seda südametunnistuse vabadust tähistaski.

(Järgneb.)

Priit Rohtmets,

kirikuloolane