ROMAN TOI 105 Teine kummardus 3. osa

3.

Seesama kiri on tegelikult hoopis mitmetahulisem, kajastades ühelt poolt tolle hetke kirikusiseseid pingeid seoses E.E.L.K. peapiiskopi Konrad Veemi emerituuri siirdumisega ja uute kandidaatide esile tõusmisega, aga ka delikaatselt esitatud hinnanguid Kodu-Eesti arenguile. Need arutlused võtab ta kokku lausesse:

Mul on ju jumalikult hea siin Kanada lihapottide ääres targutada. Ja lisab: Selle kasina sees, mida olud võimaldavad, olete teinud IMET!

Meil kõigil on hästi silme ees kroonikakaadrid 1990. aasta üldlaulupeost Tallinnas, kus uhkes kaarikus sõidavad lauluväljaku poole Kodu-Eesti lauluisa Gustav Ernesaks ja Välis-Eesti Ernesaks Roman Toi – ühise peo audirigendid. Nii need imed tegelikkuseks said, sest hea aluspõhi oli aastate jooksul rajatud.

Kuid enne laulupidu olid lauluraamatukomisjonidel töökad päevad Stockholmis aprillis 1990, kus sealse Eesti Maja ruumides saime üheskoos teha intensiivset ühist tööd, mis meid üksteisele lähendas ning teed sillutas „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ valmissaamisele, mis sai kinnituse Torontos 30. augustil 1990. a.

Stockholmi-koosolekute järel koju jõudnuna kirjutab Roman Toi 3. mail 1990. a:

Oleme kõik, Andres Taul sisse arvatud – taas ühes tükis ja rõõmsatujuliselt tagasi oma kodupaikades. Seda töökoosolemist annab ikka kaua mäletada – nii asjalikkuse kui edukuse poolest. Noh, eks meie kõikide „kodutöö“ oli ka põhjalikult tehtud.

Stockholmis oli eriline võimalus kohtuda ja istuda nn koraaliraamatukomisjonina ühise laua ümber kahel muusikaliselt kõrgelt haritud ja suurte kogemustega kirikumuusikul – prof Hugo Lepnurmel Tallinnast ja dr Roman Toil Torontost ning nendega liitus Herbert Piirimets, organist Rootsist. Nende koosolemise tulemusena sõnastas Roman Toi selles samas ülalmainitud kirjas kolm väga olulist põhimõtet, mida ka tänase päeva kirikus ja koguduseelus maksab silmas pidada.

1. Jumalateenistus peaks olema terviklik, hingeliselt pidevas joones arenev elamus. Selle järjepidevuse saavutamiseks on organisti ja õpetaja eelnev koostöö mitte ainult soovitav vaid koguni nõutav.

2. Koraali mängimise põhiliseks nõudeks on mängimine koraali sõnade järele. Keelelisi ja lauseehituslikke väärtusi märkav ja tunnustav muusika fraseerimine.

3. Olgu Usuteaduskondadesse või instituutidesse tohiks vastu võtta AINULT lauluvõimelisi inimesi ja nende kursuste hulgas asugu ka asjalik tutvunemine nii muusikaliste väärtustega üldiselt kui kirikumuusikaga eriliselt.

Meie Stockholmi töökoosolekute patrooniks oli väga isalikult peapiiskop Konrad Veem, kes 30. novembril 1991. a oli kohal ka Tallinna toomkirikus „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ kasutusele võtmist õnnistamas, kuigi siis juba emerituuri siirdununa.

Nagu öeldud, oli 1990. a üldlaulupidu suur elamus meile kõigile, loomulikult ka Roman Toile endale. Tagasi koju pöördunult kirjutab ta 14. juulil 1990. a:

Kulla õpetaja Salumäe, kõigun ikka veel taeva ja maa vahel. See Laulupidu ei taha kuidagi argipäevale ruumi anda.

Asun siis mõne teema manu, et oleks ikka argipäeva loomulikku maitset ka suhu tulemas.                                      

(Järgneb.)

Jaak Salumäe