Roman Toi – 105 4. osa

Mõned mõtted kirjavahetuse kohale kummardudes

Materjale vahetades

1987. ja 1988. aastal muutub vastastikune materjalide vahetamine üha vilkamaks ning töö Torontos saab uut hoogu Eestist saabuva laulu- ja viisivara abiga. Roman Toi on jätkuvalt tänulik ja ootab aina lisa. Neil on tõsine soov saada oma lauluraamat trükivalmiks 1988. aasta jooksul.

Sellest, kui tänulikult Roman Toi vastu võttis Eestist saabunud uusi laule, annab pildi mõni lõik tema kirjast 2. oktoobrist 1987: Kas oleks mõeldav, et ka Don Mills’i aadress oleks nende hulgas, kuhu kõike ilmuvat laulu- ja noodivara saadetakse? „Uusi koori- ja koguduselaule“ sarjas on mul juba nr. 2. Nüüd sain nr. 6. Ehk saame kõik ilmunud numbrid?

Muide „Püha Vaim, puuduta mindki“ on nüüd siinkandis üks populaarsemaid värske materjali hulgas. Kui laulsin seda esimest korda koguduse kooriga, siis orkestreerisin nõnda: – – – Kõneldes ülesannetest kirikumuusika pinnalt, otsin mina abi ja nõu kodu-eesti-kiriku traditsioonide hulgast. Tulen vahest neis asjus teinekord tagasi. Iga laululeht on kui pala koduleiba.

9. detsembril 1987. a olen saatnud Roman Toile „Uusi koori- ja koguduselaule“ nr 3, 4, 5, 7, 8, rea 1987. a trükitud laululehti ning peapiiskop Kuno Pajula ametisse seadmise laululehe. Südamlik tänu saabub juba 3. jaanuari 1988. a kirjaga. Selles on ka väike lõik sealse töö edenemise kohta:

Lauluraamatu komisjon pusib hoolega edasi. Arvan, et selle aasta lõpuks saame materjalid trükivalmis. Mina olen omadega „a jour’is“ ja nüüd läheme vana lauluraamatu juurde, et mida sealt võtta. Kogu ise ulatab lõpuks üle 400.

Palve, kui oleks veel midagi, mida saaks rakendada. Nüüd on see aeg. Ja tänu siitpoolt ei lõpekski.

Ta saab valmis!

Uue aasta tervitus 25. detsembrist 1988. a, mis kirjutatud reisilt Austraaliasse, ei ole enam nii reibas. Roman Toi kirjutab kaardi sisekülje täis oma suure korrapärase käekirjaga. Lisaks headele soovidele on seal kirjas ka nii:

Oleme oodanud vastust võimalikuks külaskäiguks Torontosse. Kulude kate siit poolt. Saame oma raamatu valmis järgmise kolme-nelja kuu jooksul. Mind see tulemus rahuldab vähe. Liiga palju usu-teoreetilist targutamist või siis paksult emotsiooni, – keelekunsti asjalikkust vähe. Komisjon läks tööle ilma põhilise sisu ja välimuse plaanita. Inglise keeles on sõna „too many chiefs, not enough indians“. Praktilist töötegijat on vähe. Aga ta saab valmis, see raamat.

Jah, sai valmis küll, aga hoopiski mitte  s e e   r a a m a t,  mille kallal Roman Toi oli palju vaeva näinud ja mis teda tol korral murelikuks tegi. Sellest aga, mis valmis sai ja millal see toimus, olen kirjutanud pikemalt Toronto Peetri koguduse 2016. a väljaandes „Elu“ pealkirja all „Kiriku laulu- ja palveraamat 25aastane“ (leitav ka ajalehes Eesti Kirik 30.11.2016).

Selle mõtiskluse siin tahan aga lõpetada Roman Toi kirjaga, mille ta teele saatis paar päeva pärast minu lahkumist Torontost. Selle kirja stiil on väga eriline – rõhutatult arhailine ja samas sügavmõtteline ning tähendusrikas ühtlasi. Toon ta ära ilma kärbeteta ja ka ilma kommentaarideta.

Selsamal juulikuu 15. päeval, 1989 

Kulla Jaak Salumäe!

Nüüd, kus Sa rahulikult oled juba oma kodu ära näinud ja leidnud kõik sellesama korra ja kombe sees olevat, mida üks perekonna isa kaugelt reisilt tagasi tulles ees arvab ootamas, tahame meie Vaikiga veelkord selle tuulispasa eest Sind tänada, mida Sinu külaskäik meie linna Lauluraamatu komisjonile lasi osaks saada.

Ja kui Issanda abiga see meie Lauluraamatu sündimisele mitte poleks kaasa aidanud, siis oleks ju Sinu vaev ja valu küll päris ilma asjata olnud. Aga ta ei olnud ju ometi seda mitte.

Mida meie südame põhjast kindlasti loodame on, et Sinu armas pere Sind sealt Georg Otsa pealt ikka rõõmsa jutu ja moega juba ära tervitanud on, kasvõi selle tänutäheks, et me siiski Sinu ühes tükis ja terve nahaga sinna lendava masina peale tagasi saime.

Aga see peab ikka, puuduliku moega asjade ümbertõlkimist mitte arvestama hakates ning vaevalisele kreeka ja heebrea keele tundmisele vaatamata – kuskil kiitust ja tänu nõudva selgusega kirja pandud olema, et Sina meile siin kaugel võõramaa maal mitte sugugi ei tulnud ette kui üks võhivõõras, vaid et meie kõik juba nagu õige põhjalikult ja äraarvamata pika aja üksteise seltsi hinnanud ja austanud oleksime.

Ja kui miski muu kiri seda mitte ei tee, siis saame meie südamekindlusega Lauluraamatu peale vaatama, kui kalli kingituse peale, mille läbi niisugused imeasjad teoks tulla võivad, ja mille üle meie surelikud lõpuks kõik peaksime äraütlemata õnnelikud olema.

Ja see on tõesti tõsi!

Aitäh Sinu perele, kellel oli närvi Sind teele saata ja kes Sulle selle „linnaloa“ kaasa andis ilmse õnnistusega.

Parimate tervitustega teile kõigile.

Vaiki ja Roman Toi.

(Lõpp.)

Jaak Salumäe