Jakob Kukk – külaküreest piiskopiks 5. osa

5.
Piiskop Kukk suri 25. juulil kell 14.45. Et oli kuum suvi, märgib Eesti Kirik: „Kuna oli karta, et soojade ilmade ja sisemise lagunemise tõttu surnukeha kuigi kaua ei püsi, määrati ülewiimine Toomkiriku kesknädala õhtuks ja matmine neljapäewa lõunaks, kuid järgmise päewa hommikuks selgus, et siiski wõib lükata talituse edasi päewa wõrra.“21 Kirstupaneku päevaks määrati seega neljapäev, 27. juuli, ning matusetalitus peeti reedel, 28. juulil. Seetõttu ei saanud matusel osaleda ka õpetaja Köögardal. Ta märgib kroonikas: „Kui piiskop 25. juulil 1933. a. suri, ei saanud ma ta matustele mitte minna, sest matuste päev oli esialgu määratud üks teine, mille [jaoks] ma olin ka valmis; see päev muudeti aga ja ma pidin just matusepäeval juba Viljandis olema, mul ei olnud aga oma sõidupäeva võimalik muuta.“22
Matuste ettevalmistamiseks moodustati toimkond konsistooriumi liikmetest ja Eesti Üliõpilaste Seltsi esindajatest, kuna matustel pidid osalema ka valitsuse liikmed ning kaitsevägi, kaasati ettevalmistustesse ka linna komandant.
Jakob Kuke matusetalitus 23 algas neljapäeva õhtul kell 8 haigla kabelis, kuhu selle väiksuse tõttu pääsesid sisse vaid lähemad omaksed. Teeleasumise palvuse pidasid õpetaja Arthur Sommer ning Tallinna abipraost Bruno Hasselblatt. Puusärgi juures oli EÜS-i auvalve. Palvuse järel asus protsessioon teele toomkiriku poole, puusärgi järel omaksed, konsistooriumi liikmed, üle 40 vaimuliku ning rahvahulk. Päewaleht märgib, et vaimulikud liikusid „waikselt nagu kehastunud lein“ 24. Kella 9 paiku õhtul jõuti toomkirikusse, kus Hugo Bernhard Rahamägi pidas kirstupaneku talituse. Kirik jäi avatuks kella 11-ni õhtul ja tuhanded inimesed käisid piiskopiga hüvasti jätmas.
Matusetalitus algas reedel kell 1 päeval, matusekõne pidas piiskopi kohusetäitja Kapp, palve luges assessor Varik. Matusetalituse järel anti sõna järelehüüeteks. Sõna võtsid muu hulgas riigivanem Jaan Tõnisson, riigikogu esimees Karl Einbund, konsistooriumi, kaitseväe, EÜS-i esindajad, naaberkirikute piiskopid ja esindajad. Toomkoguduse nimel kõneles nõukogu esimees Nirk, Keila koguduse nimel härra Markus, Tallinna Pauluse koguduse nimel õpetaja Uhke.

Jakob Kuke matus oli oikumeeniline sündmus, talitusel viibis ja järelhüüde ütles õigeusu kiriku metropoliit Aleksander.
Vaimuliku matusel jätavad talitusel kohalviibivad vaimulikud lahkunuga hüvasti nii, et igaüks ütleb talle teele kaasa piiblisalmi. Jakob Kuke matusel osales üle 70 vaimuliku.
Piiskopi matusepäeva hommikul langetati riigilipp Pika Hermanni tornis poolde masti ning Toompea lossi akendel süüdati leinaküünlad. Matuserongi teed palistas suur rahvahulk ning kella 6 paiku jõuti Vana-Kaarli kalmistule.

Lõpetan kõnega, millega Jakob Kukk võttis vastu temale valikuga langenud piiskopiameti: „Töö, mis minu peale pandud, on raske; mitte ihulikult ei käi see üle jõu, vaid hingeliselt on vastutus suur. Vastutus, mis minu peale pandud, oleks üliraske, kui mull mitte lootust ei oleks, et mind minu töös kogudused, iseäranis koguduste asemikud, toetavad. Ainult see annab julgust ja jõudu, kui kindel teadmine on, et Konsistooriumi liikmed, kes ühes minuga valitud, minuga üheskoos kaasa töötavad. Aga jõud tuleb meile alles sellest, et meie teame, et meid kannab koguduste üksmeel ja armastus. Nõnda jõuame raskustest üle.
Valimistel lähevad ju healed loomulikult lahku; aga ma loodan, et ka need, kes teisiti healetasid, mulle oma kaastööd mitte ei keela. Teeme ühes koostööd, et meie rahvas, meie kodumaa rahvas saaks rakendatud Kristuse teenistusesse, Jumala teenistusesse. See töö ei ole aga mitte orjaks saamine, vaid kes Kristuse teenistuses töötab, saab vabaks. Ma ei või siit kõnetoolilt lahkuda, ilma et ma mõtlen allika peale, kust kõik inimesed oma jõudu ammutavad. Kes Jumala peale loodavad, need saavad uut rammu, nad saavad kandvat jõudu palvest, eestpalvest. Ja ma palun, et koguduste asemikud ja kogudused mind ja teisi Konsistooriumi liikmeid ka oma palvega toetaksid, et meie töö võiks korda minna, et meie kirik võiks seista kui Siioni mägi.“25
(Lõpp.)
Joel Siim

Ettekanne konverentsil „Keila kogudus 800“ 14. septembril 2019 Keila kultuurikeskuses.

21 Eesti Kirik, 03.08.1933, nr 32, lk 254.
22 Keila kiriku kroonika, lk 26.
23 Põhjalik ülevaade matusetalitusest ilmub ajalehes Eesti Kirik (03.08.1933, nr 32, lk 254–255), sellele toetub järgnev ülevaade.
24 Päewaleht, 29.07.1933, nr 203, lk 1.
25 Eesti II Kirikukongressi protokoll, EELKKA 1.1.67, l 43p, 44p.

Pildigalerii: