Kiriku lauluraamatu olemus ja kavandatava lauluraamatu proovikivid dogmaatika vaatenurgast 4. osa

4.
Sildu on vaja ehitada lauluraamatu erinevate kasutuskontekstide vahel. Üks kontekst on koguduse jumalateenistus, talitused, piiblitunnid, koosviibimised jne. Teine kontekst on kodu. Kolmas kontekst, mida mingil juhul ei tohi unustada, on kool – pühapäevakool, noortetöö, leerikool, kristlikud üldhariduskoolid jne. Kiriku lauluraamat peaks olema koostatud nii, et seda saaks kogeda ja kasutada pealekasvav põlvkond – lapsed ja noored. Kiriku lauluraamat peab ehitama sildu põlvkondade vahel. Seda tuleks võtta koostamisel arvesse.
Kindlasti võiks lauluraamat püüda olla ka üldisemalt kultuuritekst – nii nagu oma ettekandes rõhutas õigusega Rein Veidemann. Usukultuur on kultuuri osa. Kiriku lauluraamat on elatud usukultuuri suursaavutus. Kui lauluraamat resoneerib ühiskonna erinevates seostes – mitte ainult kultuuriseostes kitsamas mõttes –, siis ei tähenda see, et lauluraamat on väljunud kiriku piiridest, vaid seda, et kirik võtab kuju kontekstides, mis tunduvad võib-olla harjumatud. See on hädavajalik.
Me peame lauluraamatut koostades võtma tõsiselt, et oleme kirik, mis tegutseb kristlike enesestmõistetavuste ja traditsioonide katkemise olukorras. Meie olukorras on vajalik kõrgendatud tundlikkus nn eemalseisjate suhtes – nende suhtes, kellel puudub kokkupuude kirikuga või kelle jaoks kogemus kirikuga on põgus ja/või keeruline. Meie kiriku kokkupuude noorte ja lastega üldhariduskooli tasandil toimub empiiriliste uuringute sedastuse kohaselt vist veel vaid mõne protsendi osas. Niisiis, kuidas ehitada silda? Kuidas leida lauluvara, mis aitab neid kaasata? Kuidas kujundada jumalateenistuselu ja muusikat nii, et lapsed ja noored oleksid kõnetatud kaasahaaravas ja arusaadavas keeles nii sisu kui sõna- ja muusikavormi poolest, nii et nad võiksid kogeda (jumalateenistusel) Kristuse külalislahkust?
Lauluraamat peaks ehitama silda varasemate põlvkondadega meie kohalikus luterlikus traditsioonis. Evangeelne luterlik kirik on olnud mitmekeelne kirik. Saksakeelne kirikulaul kuulub meie oma traditsiooni. Ka tänapäeval ei ole evangeelne luterlik kirik Eestis ükskeelne. Meie luterliku kirikulaulu kullavara või tuumiklaulud peaksid ilmtingimata moodustama olulise osa meie lauluvarast. Väga soovitaksin aga luua originaalide põhjal kunstiliselt kvaliteetseid uusi tõlkeid või vähemalt töödelda tõlkeid originaali najal ja luuleanniga inimeste abil tänapäevasemasse keelde. Kindlasti vääriksid sisuliselt terviklikud ja kaalukad tuumiklaulud lauluraamatus kohta täiskujul ning võiksid olla rütmiseeritud.
Silda tuleks ehitada tänapäeva luule- ja muusikakeelega. See on ülioluline, sest aitab ehitada sildu erinevate kontekstide ja pealekasvava põlvkonnaga. Ei ole mingit dogmaatilist-teoloogilist põhjust, miks ei võiks evangeelse luterliku kiriku lauluraamat olla muusikaliste stiilide ja muusikalise keelekasutuse mõttes oluliselt rikkam. Küllap praegune usuluule on teiselaadiline võrreldes nt reformatsiooni- või barokiaja lauludega. Kuid siin saabki erinevate ajastute ja põlvkondade erilaadilisi tugevusi lauluraamatus ühendada. Igal juhul oleks vaja kavandatavasse lauluraamatusse oluliselt juurde kvaliteetset uuemat kirikulaulu nii sõnas kui muusikas. Varasem eesti originaallooming vajaks tugevat selekteerimist ja küsimist, mis ikkagi väärib ülevõtmist ja edasikandmist. Rahvapärast koraali võiks kaasata enam.
Silla ehitamine tänapäeva saaks osaliselt küllap toimuda Eesti usuluule autorite ja heliloojate originaalloomingu abil, kuid ilmtingimata tuleks ehitada silda ka teiste kirikutega. Seda nii seetõttu, et me ei ole kirik üksi, vaid laulame koos teistega, kui seetõttu, et kaasata nende häid kogemusi kirikulauluga ja nende kirikulaulu. Siin oleks õige vaadata ennekõike kirikuosaduste lauluvara poole, mille osa meie kirik on. Need on niisiis kirikud, mis tunnustavad üksteist vastastikku täielikult kirikutena. Kiriku lauluraamatus võiks seega peegeldada – ja isegi peaks peegeldama –, et oleme osa Luterlikust Maailmaliidust (osadus teiste luterlastega), Porvoo osadusest (osadus anglikaanidega) ja Evangeelsete Kirikute Osadusest Euroopas (osadus reformeeritute ja metodistidega) (siin võiks nt vaadata nende kirikuosaduste täiskogudel ehk peaassambleedel kasutatud lauluraamatuid).
Niisiis, uut tõlkelist lauluvara, mis rikastaks kavandatavat lauluraamatut nii sisult, stiililt kui žanrilt, võiks tulla ennekõike just nende kirikute kontekstist, kellega oleme üheskoos kirik. Lisaks on aga kindlasti õige heita ka pilk teiste sõsarkirikute lauluvarra – nii uude kui vanemasse. Nimetan siin ennekõike kirikuid, kellega meil on Eesti kontekstis lähedased sidemed: õigeusu kirik, vabakirikud, katoliku kirik, nelipühikirik jne. Kirikulaulu kõlapildi rikastamiseks ja mitmekesistamiseks on palju võimalusi. Loodan, et neid õnnestub kasutada ning et suudame luua ja tõlkida juurde õnnestunud usuluulet.
(Lõpp.)
Thomas-Andreas Põder, teoloogiaprofessor

Ilmunud veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 362 (16.11.2018).