EELK – rahvakiriku ajalugu ja tänapäev 1. osa

EELK 100. aastapäeva kongress 27. mail 2017 Tartu Pauluse kirikus

1.
Oma kirik
Seljataha on jäänud meie „oma kiriku“ sajand. Mõiste „oma“ vajab täpsustamist ja konteksti paigutamist. Võime öelda, et 1917. aastal oli siinsetel aladel juba üle 700 aasta tegutsenud ja ka reformatsioonisündmustes ümberkujundatud luterlikust härraskirikust „oma kirikuks“ ümbervormimine üks olulisemaid kiriklikke eesmärke. Rahvuslikult meelestatud eesti vaimulike seas keskenduti 1917. aasta kevadel kõige põletavamast probleemist vabanemisele – maapiirkondades mõisnike ja linnades rae patronaadiõigusest lahti raputamisele. Rahvusliku mõtlemise suurkuju ja kiriklik visionäär Villem Reiman (1861–1917) tegi esimesena juba 1905. aastal Postimehes ilmunud viies artiklis konkreetsed ettepanekud kirikuelu üldiseks korraldamiseks nõnda, et õpetajate ja herrade kirikust saaks rahvakirik1. Ta pidas saksa rüütelkonna poliitilist võimu kiriku üle vägivallaks evangeeliumi vastu. Kirikuelu korraldamise uueks aluseks pidi Reimani sõnul saama kogudus ehk kiriku liikmeskond, kelleks on rahvas. Nõnda tähendas oma kirik saja aasta eest Tartusse kirikukongressile kogunenute jaoks just eesti rahva kirikut. Siit ka põhjus, miks Tartusse ei kogunenud saksa koguduste esindajad. Endiselt olid pooled kohale tulnud vaimulikest eesti kogudusi teenivad, kuid valdavalt maarahva keelt kõnelevad baltisaksa pastorid.
Esimene kirikukongress oli eesti kirikurahva kongress. 1917. aasta revolutsiooni ideedest tiines õhustikus võiksime ka Tartus toimunud kongressi pidada revolutsiooniliseks, kuna sellel puudus tollase kirikuseaduse alusel legitiimsus. See oli tosina ajalukku läinud initsiatiivika mehe (Wilhem (Villem) Gottfried Eisenschmidt, Arnold Laur, Heinrich (Henrik) Koppel, Arnold Habicht, Leopold Raudkepp, Eduard Aule, Jaak Varik, Alexander (Aleksander) Kapp, Jakob Kukk, Johan Kõpp, Jaan Lattik, Bernhard Steinberg)2, kümne vaimuliku ja kahe koguduse ilmikliikme omaalgatusliku üleskutse alusel toimunud suurkogunemine. Kongressil osalejaid oli kokku üle kolmesaja. Seda, et kongressist osavõtt osutus arvukamaks, kui kokkukutsujad oskasid loota, kinnitab tõsiasi, et koosoleku toimumise kohta muudeti kahel korral. Esmalt koguneti 31. mail Treffneri gümnaasiumi aulasse, kust õhu- ja ruumipuudusel liiguti päeva teiseks pooleks edasi reaalkooli. Kongressi teisel päeval, 1. juunil koguneti aga juba Vanemuise teatrimaja saali.3
Ajaloolise tähenduse riigi eestkoste alt vabanenud Eesti vaba rahvakiriku asutamissündmusena on kirikukongress saanud hiljem, seoses 1919. aasta septembris toimunud teise kirikukongressiga, kui reaalselt hakati rakendama esimesel suurkogunemisel vastu võetud põhimõttelisi otsuseid. Hilisem EELK piiskop ja Välis-Eesti kiriku peapiiskop Johan Kõpp sõnastas iseseisvuva kiriku korraldusliku ideaali kirikukongressil peetud kõnes nõnda: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“4 Seda ideaali hakati kohe teostama. Kirikukongressil läbis esimese lugemise kiriku põhikiri ja võeti vastu viiest punktist koosnev deklaratsioon5.
Esimese kirikukongressi deklaratsiooni peame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünniaktiks, mistõttu arvutame oma kiriku iseseisvuse aastaid kokkuleppeliselt just sellest kirikukongressist alates. Ja kes siis veel saakski otsustada selle üle, millist hetke peame oma kiriku sünnipäevaks, kui mitte meie ise!

1917. aasta kirikukongressi deklaratsioon
1917. aasta kirikukongress hääletas eraldi läbi viis deklaratiivset põhimõttelist seisukohta.
1. Eesti evang.-lutheruse usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.
2. Tema liikmeteks on kõik need, kes oma väljaastumisest kogudustest teada ei ole andnud.
3. Eesti evang.-lutheruse usu vaba rahvakirik astub võimalust mööda omavalitsusega ühendusse.
4. Eesti evang.-lutheruse usu rahvakirikusse võivad täisõigustatud liikmetena sisse astuda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures kaitsmist leiavad:
a) rahvusliku vähemuse usulised huvid,
b) tema õigused kiriku valitsemises proportsionaalse süsteemi alusel.
5. Eesti evang.-lutheruse usu vaba rahvakirik astub sinodaalsesse ühendusse teiste evangeelse usuga kirikutega Vene riigis.
(Järgneb.)

Urmas Viilma

1Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 182.
2 Kõpp, Johan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus, 1940, lk 107.
3 Päewaleht, nr 120, 3.6.1917, 2. Eesti kiriku-kongress. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19170603.2.19.
4 Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199.
5 Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199–200.