Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 6. osa

6.
Meil on vaja olla tähelepanelik, et koos halastusega ei kihutataks maailmast välja ka Jumalat. Kui Jumal elust kaob, siis kellesse või millesse soovivad inimesed uskuda? Sellisel juhul tekib suur oht, et inimestel tuleb leppida olemasolu mõttetuse, üldise armastusepuuduse ja elu lõplikkuse tragöödiaga. Jumal on see määrav jõud, mis võimaldab vastu seista elu varjukülgedele ja kurjusele. Raskes olukorras kasvõi surma ähvardusel edasi rühkimise kogemus muutub tänapäeval võimatuks, kui Jumala mõiste hakkab varju jääma, mistõttu Jumala tõelisuse eest võitlemist võib pidada suureks „riskiteguriks“ edukale elule.
Lisaks võib Jumala armu eitamine põhjustada ka imestamisvõime ja erakordsuse taju kadumist. Seetõttu ei nähta tavaliselt ka mingit põhjust tänulikkuseks. Kõik võidakse taandada käibetõdedeks ning samal ajal toimib kõik automaatselt vastavalt teadaolevatele seaduspäradele. Kes vastutab loodud maailma imeliste nähtuste eest? „Evolutsioon“ ei vaja mingeid tänuavaldusi. Selline mõtegi oleks absurdne.
Kui inimese meeled nüristuvad Jumala halastuse suhtes, ei suuda ta enam näha ka neid aspekte, mis ei lase elul tuimaks muutuda. Selle meeldetuletamine võib käivitada suure vabanemisprotsessi. See aitab meil näha palvete, näiteks Meie Isa palve põhjendatust. Enne Jumala armu peal kustuta-nupu vajutamist tuleb endale selgeks teha, mis sellega kaasneb.

Vabadus
Reformatsioon mõistis ennast vabadusliikumisena. „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud,“ kirjutab apostel Paulus (Gl 5:1). See andis liikumisele hoogu. Tekkis julgus astuda välja võõramaise ülemvõimu vastu ning võtta ainsaks normiks evangeelium. Nii hakkas Martin Luther 1521. aastal Wormsi riigipäeval avalikult vastu paavstile, keisrile ja kiriku kätte koondunud võimule.
Ta oli seda teemat juba põhjalikult lahanud 1520. aasta teoses „Ristiinimese vabadusest“. „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam.“4 See on tema esimene lause. See, kelle isand on Jumal, ei saa teenida teisi isandaid (vrd Mt 6:24). Jumala teenimine vabastab meid kohustusest teenida inimesi.
Igasugune surve kaob kohe, kui inimesed usaldavad ennast usus Jumala armu hoolde. Samas oleks läbinisti vale mõista seda vabadust kui täielikku omavoli. Sellepärast lisab Luther: „Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“5 See on tema teine lause. Need kaks kuuluvad kokku.
Vabadus hävitab ennast, kui sellega ei kaasne kohustuste võtmist. Eelkõige tähendaks see aga armastuse reetmist. See on väljendi „ligimese teenimine“ põhisisu. Ilma diakooniata muutub ka usk ebasiiraks ning ei saa olemas olla „kristlikku“ usku, mis ei avaldu armastusega tehtavates tegudes (Gl 5:6). See on usu lakmustest.
Nendel kahel reformaatori lausel tasub pikemalt peatuda. Martin Luther kutsus esile paavstikiriku viha, kuna ta eitas selle rolli lunastuse vahendajana. Õigeksmõistmiseks piisab vaid usust. Kirik on evangeeliumi tunnistaja ja täidab seeläbi hädavajalikku ülesannet. Kuid lunastus tuleb ainult Jeesuselt Kristuselt. Inimesed ei pea enam lunastuse nimel töötama ega tegema häid tegusid. Selle asemel kutsutakse neid seda veendunult vastu võtma.
Luther sai tugineda Paulusele, kes on öelnud: „[…] inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu“ (Gl 2:16). Luther oli nende sõnade tähendust isiklikult kogenud. Kui ta taipas, et tema patt ei muuda teda jumalariigi jaoks sobimatuks, vabanes ta oma vaimsest koormast. Ta sai pead püsti hoides edasi elada. Jumala halastus oli vabastanud ta usulisest saavutussurvest. Sellist tugevat survet ei esinenud ainult keskaegses kirikus. Seda leidub ka tänapäeval, muuhulgas mitte­kristlikes usundites. Igaühte, kes eeskirju ei järgi, käsitatakse „uskmatuna“ ja temasse suhtutakse vaenulikult.
Isegi muutunud tingimustes on õigeksmõistusõnum täpselt sama oluline. Iga inimene vajab seda kogemust, et ta on omaks võetud. See on vaimse tervise ja identiteedi leidmise seisund. Soovimatul lapsel on elus raske. Laps ei saa üles kasvada ilma ema ja isa kaitse ja hoolitsuseta.
Tunnustus on oluline ka hilisemas elus – kui seda ei anna laiem avalikkus, siis oodatakse seda vähemalt mõnelt kitsamalt rühmalt. Igaüks soovib saada kiitust, kiiduavaldusi ja heakskiitu. Inimesed vajavad tunnet, et nad on olulised, neil on elus oma koht.
(Järgneb.)
4Martin Luther, “Traktaat kristlase vabadusest”, 310.
5Ibid.

Gottfried Brakemeier