Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 4. osa

4.
Ajal, kui Jumalast rääkimine kaotab veenvust, peab usk oma väidete eest vastutama. Kristlased usuvad Jumalasse, keda Jeesus nimetas oma isaks ja kelle poole kogudus võib samuti pöörduda kui Meie Isa poole. See nimetus väljendab usaldussuhet. Sama hästi võiks Jumalat nimetada emaks, nagu ka Piiblis on mõnes kohas osutatud. Erinevalt talle eelnenud prohvetitest kuni Ristija Johanneseni ei jutlustanud Jeesus vihasest Jumalast, kelle karistav õiglus peagi maailma tabab, vaid halastavast Jumalast, kes pöördub kõige madalama, tõrjutu ja süüdlase poole.
Seda tehes solvas Jeesus neid, kes pidasid endid õigeteks ja nõudsid endale seetõttu eesõigusi. Jeesuse lauaosadus maksukogujate ja patustega (Lk 15:1–2) on nende silmis skandaalne. See kummutab nende maailmapildi, mis väärtustab ainult teeneid ja tulemusi. Kui Jumal on tõesti selline, nagu Jeesus kuulutab, oleks nad sunnitud end muutma. Aga nad ei ole valmis seda tegema. Vastuseks Naatsaretist pärit õpetaja kannatlikkusele nimetavad nad seda väärituks teoks, otsekui oleks tegemist rünnakuga. Jeesusel jätkub silmi haigete ja nõrkade, tõrjutud elavate inimeste, vaeste ja põlatute jaoks. Just neid püüab ta Jumala laste osaduskonda tagasi tuua. Tema tähelepanu ja hool on tingimusteta. Tema tegude põhitunnus on lahkus. See tähendab, et Jeesus mõistab end kui armulise Jumala esindajat, kes ei tõuka ära patuseid ja annab eksinutele võimaluse.
On hästi teada, et reformatsioon algas jumalakäsitluse muutumisest. Martin Luther avastas halastava Jumala, kes võtab inimesed omaks sõltumata nende teenetest ja väärilisusest. Piibellikult tähendab õigeksmõist just seda: õigust elada ilma tulemusi ette näitamata, tingimusteta omaksvõttu, armastuse avaldamist. Martin Lutherit vaevasid sisepiinad, kuna ta oli oma sisemises võitluses kurjusega korduvalt alla jäänud; ta sai nendest kahtlustest äkitselt üle siis, kui ta avastas, et Jumal mõistab patuse õigeks „ainult armu ja usu läbi“.
Sellega sai vastuse tema hirmunud küsimus: „Kuidas leida halastavat Jumalat?“ Oleks ekslik tõlgendada seda piinava südametunnistuse ajutise väljendusena. See on üldinimlik küsimus. Kus on selles maailmas halastus? Halastamatu jumala kohta võiks öelda pigem Moolok kui isa. Selline jumal ähvardab põrguliku karistusega ning külvab hirmu ja õudust. Sellise jumala juurest lohutust ei leia. Ka jumalaeitus ei ole lahendus. Ateism on täpselt sama trööstitu nagu küüniline usk. Jeesus Kristuse Isaga on asjad teisiti. See Jumal pakub varju, pelgupaika ja kaitset mõttetuse eest.
Sellega tahab Jumal ärgitada meid uskuma, et tema on meie tõeline Isa ja meie tema tõelised lapsed, selleks et me võiksime teda julgesti ja lootusrikkalt paluda nagu head lapsed oma head isa.3
Kui küsite, kust see veendumus pärineb, siis on vastus lihtne. See saab alguse Jeesusest Kristusest, kelles Jumal tuli inimestele lähemale kui kunagi varem. „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat“ (Jh 1:18), aga Jumal on ilmunud Jeesuses. Kogudus tunnistab teda kui ilmutust ennast. Märke Jumalast võib leida ka loodusest ja ajaloost, kuid need ei ole ühetähenduslikud. See, kes tahab rääkida Jumala armastusest, ei saa mööda minna Naatsareti Jeesusest. See armastus avaldub nii tema sõnades ja tegudes kui ka tema kannatustes. Jeesus sureb ristil oma vaenlaste ohvrina. Kogu maailma kurjus langeb tema peale, aga isegi selles põrgus jääb Jeesus oma ülesandele truuks. Oma piinajate needmise asemel palub ta neile andestust (Lk 23:34). Ta eelistab pigem ise surra kui teistele surma soovida. Jee­sus hoidub järjekindlalt kättemaksukatsetest. Kristliku osaduskonna jaoks kumab sellest loost läbi taevase Isa käitumine. Jumal loobub kättemaksust oma vaenlastele (Rm 5:10). Selle asemel andestab ta neile nende võlad. Ta annab lepituse (2Kr 5:18jj). Kättemaksust ei saa sündida rahu.
Jeesus tunnistab Jumalast, kes soovib inimeste, kaasa arvatud jumalatute ja „uskmatute“ lunastust. Uues Testamendis räägitakse tema armastusest inimeste vastu (Tt 3:4). Jeesuses Kristuses näitab Jumal solidaarsust kannatavate olenditega, et murda nad nende viletsusest välja. Jee­suse Kristuse Jumal on „inimlik“, ta tunneb kaastunnet ja näitab üles halastust. Viimane saavutab haripunkti ülestõusmises. Patt, kannatused ja surm ei jää peale. Ristilöödut kogetakse kui elavat, kelle käes on surma ja surmavalla võtmed (Ilm 1:18). Jeesuse Kristuse ülestõusmine vabastab meid mööduvuse vangistusest ja annab meile tuleviku ka surma palge ees. Kõigi asjade lõpp ei ole vaid tühjus, mõttetus ja täielik kadu, vaid uus algus (Ilm 21:1jj). Jumalariik muutub kõike määravaks tegelikkuseks.

Gottfried Brakemeier

(Järgneb.)