Hõimukirikute rahvusvahelise suhtluse ajalugu 3. osa

3.
Aga samas oleks just Helsingi lõppaktile toetudes IV soome-ugri koosolek võinud toimuda palju aastaid varem kui 1981. Iisalmi koosoleku teemaks oli mõneti etteruttavalt «Koguduste sõprussidemed ja vastastikused külaskäigud», mis oli küll juba võimalik Soome ja Ungari kirikute vahel, aga veel ei puudutanud kogudusi, rääkimata teistest luterlikest kirikutest Nõukogude Liidu aladel ja Rumeenias.
Siiski hakkasid tekkima Soome koguduste sõprussidemed osa Eesti kogudustega, esialgu küll ühepoolselt, Soome koguduste gruppide või sõpruslinnade gruppide külaskäikudena Eestisse.
Iisalmi koosolek oli esimest korda pärast II maailmasõda tõeline soome-ugri kokkutulek, sest sellest võtsid osa peale soomlaste ja ungarlaste ka üks esindaja Rumeeniast ja neli Eestist (teadaolevalt peapiiskop Edgar Hark, assessor Kuno Pajula, praost Robert Kannukene ja õp Voldemar Ilja). Koosolekust võttis osa ka mõni välisungarlane.

Budapestis
V soome-ugri koosolek toimus 1985. a Budapestis eelmisel koosolekul kokku lepitud nelja-aastases rütmis, millest on püütud ka edaspidi kinni pidada. Koosolekust võtsid osa Eestist peapiiskop Edgar Hark ja assessor Toomas Paul. Koosolekule tuli ka Transilvaania ungarlasest piiskop Pál Szedressy Kolozsvarist (Cluj), küll hilinemisega saadud reisiloaga.
Üldteemaks võib nimetada «Kiriku ühiskondlikud suhted». Palju oli juttu eelmisel aastal Budapestis toimunud Luterliku Maailmaliidu assambleest, millest pidasid ettekanded nii piiskop Kaldy kui ka piiskop Gyula Nagy (Ungari luterlikus kirikus on kaks piiskoppi, üks nendest on juhtiv piiskop). Seejuures ei puudutatud üldse Ida-Euroopa kirikute diakoonilist teoloogiat, mis oli Ungaris sattunud tugeva kriitika alla, kuigi oli kirikliku teoloogia peajooneks.
Üks ettekanne oli Helsingi lõppdokumendist, mis oli väga aktuaalne (püsib aktuaalsena veel tänapäevalgi, kuigi meil on see aktuaalsus pärast Eesti taasiseseisvumist kadunud) eriti seoses tol hetkel veel olemasolevate piirangutega kirikute ja vaimulike omavahelise suhtlemise osas. Need piirangud kadusid alates 1. jaanuarist 1988, aga olid veel olemas paljudes suhetes kümmekond aastat.

Valkelas
Järgmist koosolekut taheti korraldada Eestis (peapiiskop Hark üles juba 1981. a Iisalmi koosoleku lõpus, et ülejärgmine koosolek 1989. a toimuks Eestis), kuid see polnud veel võimalik, kuigi juba 1980. a toimus LMLi Euroopa kirikute koosolek Tallinnas.
Kõik oli kiirelt muutumas, kuid muutused ei löönud kõiges välja samas tempos. Seetõttu oli koosolek 1989. a Valkealas (Soome), sellest võttis osa 66 soomlast, 25 ungarlast ja EELK kolmeliikmeline delegatsioon: peapiiskop K. Pajula, praost H. Kuurme, praost V. Vaasa, praost A. Leimann ja õp V. Ilja. Välis-Eesti kirikut esindasid Konrad Veem ja Heimer Erendi.
Rumeeniast oli kuus inimest ja üks inimene Jugoslaaviast, esindades slovaki luterlikku kirikut (mitte Slovakkias, vaid Põhja-Jugoslaavias). Selleks esindajaks oli Pavel Čerfel ja õigupoolest on väga kahju, et teadaolevalt on vaid kahel korral (1989 ja 2000) soome-ugri konverentsidel olnud esindaja Jugoslaaviast (mõlemal korral üks delegaat). Koosoleku teema oli «Oikumeeniline olukord ja tänase päeva luterlus».

Otepääl
1993. a toimus koosolek esimest korda Eestis Otepääl, teemaks «Luterlik identiteet muutuvas Euroopas». Osavõtjaid oli Soomest 33, Eestist 30 (kuigi soovijaid oli tunduvalt rohkem), Ungarist 15 ja Rumeeniast 6. Samas ei olnud veel ühtegi osavõtjat Ingeri kirikust. Selle koosoleku peakorraldajaks oli õp Jüri Stepanov, kes sai ühe esimese Eestis väljaspool Tallinna toimunud rahvusvahelise konverentsi korraldamisega hästi hakkama.
Peaettekande «Luterlik identiteet täna ja homme» pidas assessor J. Kiivit. Ühe ettekande ja väga hästi pidas mitteteoloog Andra Veidemann. Kindlasti oli see veel aeg, mil välismaalastega suhtlemine polnud päris igapäevane ja selle vastu tunti oluliselt rohkem huvi.
Kahjuks on see huvi praeguseks oluliselt vähenenud ning isegi sõpruskogudustega suheldakse tunduvalt vähem. Üks oluline põhjus on napp keeleoskus, kuid soome-ugri üritustel ei rohiks see takistuseks olla, sest soome keele tundmine on siiski rohkem levinud.

Budapestis
Kaheksas koosolek toimus 1996. a Budapestis. Sellest  võttis osa ka hilisem peapiiskop Andres Põder koos abikaasa Marje Põderiga ja poeg Thomas-Andreas Põderiga, kes oli veel usuteaduse üliõpilane, sõites kohale autoga, mis tollal ei olnud veel päris tavaline.5 Eestist oli vaid viis esindajat.

5Suuline teade.

(Järgneb.)
Peeter Kaldur