Palverännakute renessanss 1. osa

1.
Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel. Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest, valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses!  Santiago de Compostela teelise ajalooline palve

Suvel leitakse tavapärasemast rohkem aega ja võimalusi ringi liikumiseks nii Maarjamaal kui ka kaugemal. Seda muu hulgas selleks, et avastada ja kogeda midagi uut või taasleida unustatud vana. Üks aastatuhandete vanune taasavastatud rändamisviis, mis üha laiemat populaarsust kogub, on palverännakud, millest on ka Eesti Kiriku veergudel korduvalt juttu olnud.
Palverännak (palveränd – ld peregrinatio1 , ingl pilgrimage, sks der Wallfahrt) on aastatuhandete vanune tee otsida jumalat ja väljendada oma usulisi veendumusi. Pühendunud suunduvad palverännakutele selleks, et tugevdada oma usku, värskendada suhet Jumala ja usukaaslastega ning tajuda mateeria kaudu vaimu.
Palverännak kui vaimsuse otsing mingi teekonna läbi on ühtlasi osaduse ilming – võimalus kogeda sama usulist veendumust jagavate inimestega midagi sarnast ning seda mitte üksnes oma kaasaegsetega, vaid ka kõigi nendega, kes on sama teekonna enne neid ette võtnud.
Palverännak kui religioosne ja sotsiaalne fenomen on pidevas muutumises nagu kõik inimtegevusega seonduv ning sellele avaldavad mõju poliitilised, ajaloolised, religioossed ja ühiskondlikud tegurid. Erinevalt kaasaja valdavalt tulemustele orienteeritud tegevustest on üks palverännaku iseärasusi see, et oluline ei ole mitte teel oldud päevade arv ja kohalejõudmine, vaid ennekõike teekond ise ja sellel toimuv (rituaalid, kohtumised teiste ränduritega, isiklikud läbielamised ja kogemused jne).

Rännakud Jeesuse jälgedes
Kristlike palverännakute eeskujuks on olnud juutide palverännakud Jeruusalemma. Esimesteks Kristuse isikuga seotud palverännakuteks võib pidada seda, kui inimesed tulid või toodi Jeesuse ja tema jüngrite juurde tervendamisele. Kristlikud palverändurid on läbi aastatuhandete suundunud pühasse linna Jeruusalemma.
Peale Jeruusalemma hakati II sajandil huvi tundma ka Jeesuse maise eluga seotud paikade vastu. Nende ajalooliste paikade tundmaõppimise olulisust on rõhutanud ka kirikuisa Hieronymus, innustades usklikke palverännakuid tegema. Jeesusega seotud pühapaikade külastamist pidas ta lausa viiendaks evangeeliumiks.
Varaseimad tõendid kristlikest palverännakutest pärinevad III sajandi katakombide freskodelt Roomas. Märkimisväärset mõju avaldas kristlikule palverännukultuurile keiser Konstantinus Suure ema keisrinna Helena püha maa külastus 326. aastal.
Keisrinna lasi ennast Jordani jões ristida, käis Jeesuse eluga seotud paikades ning lasi Kolgatale, Õlimäele ja Betaaniasse ehitada kiriku, mis said järgnevatele kristlastest palveränduritele püha maa külastuse sihtkohtadeks.
Legendi kohaselt leidis keisrinna Kolgatalt ka püha risti, millele Jeesus oli naelutatud. Kui seni ei olnud reliikviatel palverändude juures kuigi suurt tähtsust, siis pärast Kolgata-leidu kasvas kiiresti ka reliikviate roll palverännakutel ning need muutusid üheks palverändude eesmärgiks.
Samuti mõjutas kristlikku palverännukultuuri märtrite kultuse areng, mille tulemusel hakati lisaks Jeesusega seotud paikadele austama ja palverännakute sihtkohtadena kasutama ka apostlite ja teiste pühadega seotud paiku.
Märtrite hukkamiskohtadele on alates algkristlikest aegadest omistatud olulist tähtsust ning need muutusid kiiresti «paradiisi väravateks», millest said kristlaste kogunemiskohad, kus peeti jumalateenistusi ja ühiseid söömaaegu.
(Järgneb.)
Kristel Engman