Tõotatud maa imelised elukad 6. osa

6.

On olemas ka kirjalikke andmeid Herodotoselt lindude töötlemise kohta. Nad kitkuti sulgedest puhtaks, eemaldati sisikond ning kuivatati päikesepaistel. Ideaalne loomne toiduaine pikaajaliseks säilitamiseks ning reisile kaasavõtmiseks.
Siinai kõrbealasid asustab veel üks liik, kõrbe-liivavutt (Ammoperdix griseogularis), kes on põldvutist suurem, kaaludes kuni 200 g. Erinevalt põldvutist on ta täiesti paigaline lind, kes kuhugi ei rända. Elukombed on tal enam-vähem samad kui eelnimetatul ja erilist majanduslikku tähtsust ta ei oma.
Kanalistest maksab veel nimetada kivi-kaljukana (Alectoris gracea), kes on tüüpiline mägede asukas, väga ettevaatlik ja peiduline ning tegutseb kogu elu maapinnal. Teravate küünistega jalad võimaldavad tal ronida äärmiselt järskudel kaljustel nõlvadel. Lind kaalub kuni kolmveerand kilo, on väga maitsva lihaga ning ta munadki on suured (ca 67 x 45 mm).
Vana Testamendi ajal oli ta hinnatud jahilind ning tema mune korjati toiduks. Piiblis on vihjatud kivi-kaljukana jahtimisele hoopis teises kontekstis. Nimelt Saul vaenas ja ajas Taavetit taga ning 1. Saamueli raamatus on sellekohane vihje: «… sest Iisrae­li kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd» (1Sm 26:20). Põldpüü see muidugi olla ei saanud, vaid tegu oli kivi-kaljukanaga.

Täna ma räägin sulle kaamelitest
«Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks …» (1Ms 24:10). Nii algab lugu sellest, kuidas Aabraham saadab oma vanema sulase poeg Iisakile Mesopotaamiast naist otsima ja ühtlasi on see koht ka Piiblis esimene, kus mainitakse kaamelit. Piiblimaades tunti ja kasutati üheküürulist kaamelit (Camelus dromedarius’t) ehk dromedari.
Kaamel on ilus ja suur loom, kuni kolmemeetrise kehapikkuse ning üle kahemeetrise õlakõrguse juures on tal silmatorkavad pikad ja lihaselised tagajalad, pikk ja lookas kael ning seljal paiknev küür. Tuntud Saksa zooloog A. Brehm pidas kaameleid inetuiks ja koleda häälega loomadeks, kuid ma arvan, et sellega tegi ta küll kaamelitele liiga.
Kaamelite süstemaatilise kuuluvuse määramisega on loomateadlased omajagu hädas olnud. Kuna kaamel kõnnib kahele varbale (3. ja 4. varvas) toetudes, siis arvati ta alguses sõraliste (Artiodactyla) seltsi. Paraku, kui sõralised kõnnivad kahele varbaotsale toetudes (nii-öelda kikivarvul), siis kaamelid toetuvad oma kahe varba kõigile lülidele. Sõrgade asemel on neil varbaotstes nürid ja kõverad küünised ning toetuspinna moodustab elastne sidekoeline padjand.
Sestap, arvestades veel paljusid kaamellasi sõralistest eristavaid anatoomilisi ning füsioloogilisi erinevusi, kuuluvad kaamelid ning ta sugulased mõhnjalaliste (Tylopoda) seltsi. Lisaks on kaameli omapära ka selles, et kui kõigi imetajate punased verelibled on ümmargused, siis kaamelitel on need väikesed ja ovaalsed ning neid on oluliselt rohkem.
Teine kaameliliik, kaksküürkaamel (C. bactrianus) asustab alasid piiblimaadest idasse kuni Hiinani välja. Ja rohkem sugulasi neil Vanas Maailmas polegi. Kaua aega ei teatud metsikust ulukkaamelist midagi ja mõlemat liiki tunti vaid koduloomadena (st et metsikult neid looduses ei esine). Alles 1878. aastal avastas M. Prževalski uluk-kaksküürkaameli Kumtagi kõrbes.
Hiljem kohtasid veel mitmed maadeuurijad, nende seas ka kuulus Rootsi uurija S. Hedin ulukkaameleid Gobi kõrbes ja tõid kaasa nende nahku ja skelette. Siis ei saadud jälle kaua aega nendest mingeid teateid, kuni alles 1946. aastal A. Bannikov leidis neid taas Gobi kõrbest.
Praegusel ajal elab neid loomi vaid Gobis (Mongoolias) ja arvatavasti ka Hiinas Lobnori järve piirkonnas. Mongolid kutsuvad ulukkaamelit haptagai’ks ning endistel aegadel, umbes 2000 aastat enne Kristuse sündi, oli ta levila üsna laialdane, ulatudes Kesk-Aasiast kuni Kasahstanini.
Kaamelite esivanemaist on teada, et kunagi asustasid nad Põhja-Ameerikat, kust rändasid mööda maismaasildu edasi Lõuna-Ameerikasse, Euroopasse, Aafrikasse ja Aasiasse. Hiljem ühendusteede katkemisel Põhja-Ameerika liigid kadusid ning väljarännanuil ei olnud enam võimalust tagasi tulla.
Nüüdseks on Lõuna-Ameerikas elamas neli kaamelite küüruta sugulasliiki: laamad, alpakad, vikunjad ja guanakod, kellest vaid kaks viimast on metsikult elavad liigid, kaks esimest on aga juba vähemast 4000–5000 aastat tagasi kodustatud.
(Järgneb.)
Ingmar Laasimer, bioloog