Mõtteid isast ja ta ajast, 6.

Enn Soosaar

(Algus EK nr 35/23.8.)

Jaan Kiivit seenior oli varem viisteist aastat teeninud Viru-Jaagupi kogudust ja temast sai 1948 Tallinna Jaani koguduse õpetaja ning Tallinna praost.

Eesti NSVs paika pandud neljast EELK peapiiskopist oli Jaan Kiivit kõige võimekam ja lõppkokkuvõttes kõige vähem allutatav riigivõimu manipuleeritusele – ainukene, keda «kirikust lahutatud riik» sundis tagasi astuma (1967), st tegi tema jätkamise kirikujuhina võimatuks. Ta oli kahtlemata isiksus ja seega autoriteet suure osa ametivendade hulgas. Tänu temale saavutas EELK NSV Liidus toimivatest evangeelsetest kirikutest ainukesena tõsiseltvõetavuse kristlaste rahvusvahelistes ühendustes.

Mõistagi kammitses ning ohjas ta otsuseid ilmalik võim ja ta oli kohustatud oma tegevusest kodu- ning välismaal andma aru usuasjade volinikule ja selle taga seisvatele organitele. Mõistagi oli see kahe otsaga mäng, kus ei puudunud nii võidud kui ka kaotused. Tänapäevast tagasi vaadates on seda käitumismalli hõlbus hukka mõista – eriti kui tahtlikult või tahtmatult unustatakse kõrvutamast, mida üks või teine isik suutis või ei suutnud, üritas või ei üritanud saavutada olukorras, kus ateistliku riigi avalikult väljakuulutatud sihiks oli välja suretada kodanike usuelu mis tahes organiseeritud või organiseerimata vormis ja kus püstitatud eesmärgi saavutamiseks kasutati «ideoloogilistele mõjutusvahenditele» lisaks otseseid repressiivmeetodeid.

Mu isa respekteeris Jaan Kiivitit. Nad olid eakaaslased, mõlemad sündinud 1906, käisid ühel ajal ülikoolis ja nende vaimulikuks ordineerimistalituste vahe oli seitse kuud. Vahest kõige olulisem: nad said teoloogilistest asjadest ühteviisi aru ja mõlemad pidasid oluliseks, et kristlik armukuulutus lähtuks ühemõtteliselt Piiblist ning Lutheri õpetusest ja jutlustesse ei topitaks «inimlikke spekulatsioone».

Loomulikult ei kahelnud isa Piiblis kirjeldatud imetegude võimalikkuses ja uskus sakramentide müsteeriumi. Aga seal, kus oli võimalik Piibli sündmusi ning imetegusid inimmõistusega seletada, eelistas ta ratsionaalset seletust. Ta tundis pidevat huvi Piibli arheoloogia uusimate saavutuste vastu. Lihtsustatult öelduna oli ta ratsionaalne konservatiiv. Ta ei olnud teisitimõtleja ametivendade hulgas ega otsinud võimudega konflikti. Pärast Jaan Kiiviti tagandamist kirikujuhi kohalt süvenes ta rahulolematus. Ma olen nii mõnigi kord mõelnud: kas mu isa, kes oli argielu küsimustes, ka perekonnasuhetes silmatorkavalt salliv ning leebe, ei olnud vaimulikuna liiga range, liiga nõudlik? Kas ta ei oodanud ja nõudnud endalt ja teistelt seda, mida polnud võimalik saavutada tolles ajas ja ruumis, kuhu ta oli määratu elama ja teenima?

Me teame, et nõukogude aja äraspidisustega oli inimesel seda raskem kohaneda, mida kindlamad olid ta põhimõtted. Me ei tea, mismoodi oleks eestlastel ja teistel rahvastel möödunud too ängistuste poolsajand, kui meie hulgas oleks olnud vähem selgrootuid, vähem paksunahalisi. Piskuga on võimalik elada, kuid kuidas oleks isa saanud leppida olukorraga, mis oli tema jaoks vastuvõetamatu?

(Lõpp.)

Eespool esitatud katkendid pärinevad pikemast esseest «Isa ja Aeg».