Palvega looduses 1. osa

1.
See juhtus 1995. aasta südasuvel, 14. juuli õhtu hakul, kui Uplinna talu kohal tiirutas kõrgel õhulind piiritaja pesapaar. Tõstsin käe ja õnnistasin neid. Mõni aeg hiljem laskus üks neist rookatuse kohalt suure kiirusega minu peale ning lendas selja tagant väga madalalt üle pea, tõustes järsu kaarega taas kõrgele õhku. Sain aru, et piiritaja tahtis omamoodi suhelda minuga, sest nad ei ründa kunagi inimest, ka siis, kui ollakse pesa juures.
Piiritaja on tulnud Karuse kiriku katusekivide all asuvale pesale isegi minu käte vahelt. See juhtus 1970ndatel, mil uurisin nende poegadel lindude seas erilist nähtust – tardund.
Siis nägin esmakordselt Eesti maakirikut seest ja ka orelit ning tornikella, mida ma ei julgenud puudutada – neid nagu ei tohtinud miskipärast käega katsuda. Ma isegi tookord ei teadnud, miks. Võtme sain tookord valvurilt, kes elas kirikust umbes kilomeetri kaugusel. Tõin ja viisin selle tagasi jalgsi kõndides. Puhtu linnujaamast kiriku juurde sõitsin jalgrattal – edasi-tagasi oma kolmkümmend kilomeetrit.
Siis ei teadnud ma ka veel, et minu vanaisa Andres (snd 1863) on ristitud Hanila kirikus, märge sellest on vanas kirikuraamatus leheküljel 144. Sealsamas on kirjas, et vanavanaisa Hendrik on konfirmeeritud 1855. aastal. Minu isa on aga tõenäoliselt ristitud Karuse kirikus, seepärast tundus see paik mulle kuidagi eriliselt püha, kuigi minus polnud raasukestki usku – olin siis teadusemees, kes hoopiski pelgas usku.
Lapsepõlvest peale ei ole ma uskunud, et Jumal on olemas. Aga nüüd ei usu ma enam, et see on Immanuel Kanti eriline printsiip, idee kui sild, mis ainsana ulatub väljapoole inimtunnetust.
Minule on Jumal reaalsus, aga mitte väljaspool inimtunnetuse piire. Teda pole vaja tõestada, nagu seda tegid püha Anselm kirikuisana ning seejärel Reneè Descartes teadlasena – kaasaegse, füsikalismil põhineva teaduse rajajana. Ta lihtsalt ON, aga kes ta siis ikkagi ON? Ta on Keegi, kelle ees olen mina kui eikeegi.
Õige pea lendasid mõlemad linnud taas õue kohal ringi, üks neist laskus õunapuu okste vahele tüvele ning tegi seda mitmeid kordi. Seejärel hakkasid mõlemad piiritajad vahtral ründama samblikust valget laiku, mis mulle eemalt paistis kirjurähnina. Taipasin, et õunapuu tüvi on neile sobivaks pesakasti paigaks, kuid neid segab suur-kirjurähn, kes pesitses sel aastal kuskil maja lähedal. Kinnitasin ikkagi samal õhtul pesakasti kohale, mida piiritaja mulle näitas.
Järgnevatel päevadel tiirutas pesapaar toitudes õue ja mesila kohal, kuid pesakasti õunapuul nad vaatama ei tulnud. Linnupaar jäi suveks kohale ja pidi pesitsema Uplinnast mitte väga kaugel, sest nägin nende toitumislende sageli õue kohal.
Aga piiritajate pesapaar tundis mind, sellest sain aru siis, kui mõni aeg hiljem käisin naabrimees Endlil külas. Ka tema oli palju aastaid Karuse kirikus käija mees, olime seal enamasti kahekesi – kaks vana meest. Endel oli minust pea kümme aastat vanem – päevi näinud mees. Karuse kirik on mitte naiste, vaid kahe vanamehe kirik – nii ütles naljaga pooleks kirikuõpetaja Kaido Saak.
Endel tuli kirikusse alati piki suurt maanteed, ka siis, kui tal oli juba raske kõndida. Tal tuli astuda tubli kilomeeter, mis teeb edasi-tagasi välja rohkem kui kaks. Ta ei peljanud tihedat autoliiklust. Kord küsisin temalt, miks ta ei kasuta vaikset kõrvalteed, endisaegset maan­teed. Tema vastus oli lihtne: kõik peavad nägema, et vana Malk läheb pühapäeval kirikusse. Nii on alati olnud.
Endel elas Koti teeristil, minu talust läbi metsa rahulikult kõndides poole tunni tee kaugusel. Tal oli kanala katuse alla kinnitatud kuldnokale pesakast, kuid sealt lendas välja hoopiski piiritaja. Teine lind oli õue kohal õhus, märkasin neid, kui astusin naabrimehe õue.
Kui alustasin peremehega juttu, lendasid piiritajad kahekesi endiselt õue kohal. Nende lendu saatis läbilõikav «piiri, piiri …». Istusime Endliga kase alla pinkidele teine teisele poole väikest lauda. Endel oli meistermees ja oli teinud need ise, ta tegi ka mulle kaks mesipuud ning hulgaliselt kärjeraame ja nendevahelisi pulki. Jutt käis mesilaste ümber, pidin teda aitama ja tarud üle vaatama.
Piiritajad laskusid sel ajal õue kohal väga madalale ning üks neist lendas vaikides ja aeglaselt mitmed korrad üle minu, nii et tiivaotsad puudutasid pehmelt pead. Ta justkui paitas mind. Naabrimees Endel vaatas mulle üllatunult otsa. Üllatunud olin ka mina, sest ei oodanud seda.
Piiritajate mäng meie ümber aga jätkus, tõusis uuesti läbilõikav «piiri, piiri …» justkui võidurõõm või rõõmukisa. Nende omapärasest kriiskavast laulust olid kõrvad lukus. Kui kaua, seda ma ei mäleta, mäletan vaid, et nii algas mina-sina suhe selle linnuga, keda kutsun Piirilind Piiritajaks või lihtsalt Piiriks.
(Järgneb.)
Jüri Keskpaik

Karuse kogudus tähistab 20. märtsil kevade algust. Koos minnakse külla Jüri Keskpaigale, kelle juures metsaaltaril peetakse looduspalvus ja kell 13.02, kevade saabumise hetkel, toimub armulauaga palvus kirikus koos Lihula koguduse õpetaja Kaido Saakiga.